Allah-allah

(Häälda: hallllaaa-halllaaa) - seda öeldakse siin kõige peale, mis on üllatav või ebameeldiv :P
Täna on küll reede, aga veedan õhtu oma armsas roosas voodis, arvan, et on parem puhata ning loota, et homme mul enam kõhuprobleeme pole :) Ning kirjutan mõned huvitavad faktid,tähelepanekud Türgist.. Ma enne ei saanud kirjutada, sest paber, kuhu märkmeid sai tehtud, oli Kamila käes, aga nüüd ma võtsin ta endale, et ka teiega jagada :)
Õppisime ära uue lauamängu "Becaman". Meil Eestis ka see mäng olemas, aga ma pole kunagi kedagi seda mängimas näinud.. Siin aga on väga populaarne, et minnaks õhtul kuskile istuma, juuakse teed ning mängitakse lauamänge.
Kuna meie ühikas asub päris kaugel keskusest, siis tundub kõigile nii iseenesest mõistetav, et nad meile autoga järgi tulevad ning tagasi toovad. Aga üks päev mõtlesime, et võime ju taksoga ka tulla, kui õhtul bussid enam ei sõida.. Selle peale saime vastuse, et linnas on võimatu taksot leida, kuna kõik sõidavad autodega.. Ja ongi nii.. Linnas lihtsalt ei näe taksosid, võib olla vaid mõnda üksikut mööda kihutamas.. Ülikooli juures seisavad küll reas, aga ega sealgi keegi nendega eriti ei sõida. Me ükspäev tulime ühikasse taksoga, kuna mu toakaaslase jalg on ikka veel haige ning ta ei saa sellele toetada ning teisel jalal hüpata lihtsalt ei jõudnud enam.. Hind oli kõvasti kõrgem, kui arvata oskasime..
Eile Kamila nägi (mina kahjuks ei näinud, sest olin ühikas, aga see on põnev, seega kirjutan ka selle märkmetelt maha).. Niisiis ta nägi, kuidas üks poiss toodi kahe sõduri vahel kooli. Tundus väga üllatav ning ta küsis, et miks ta nö "ihukaitsjatega" kooli tuli.. Vastuseks sai, et küllap kutt on praegu vanglas, aga eksamid tahavad ju tegemist..
Siin on päris paljudes kohtades riputatud, seinale löödud, autos peegli küljes ümmarguse silmaga kujutised. Seda kindlassti ka mujal nähtud, kuid küsisime, mis see täpselt neile tähendab. Türklased usuvad, et silm kaitseb neid kurjuse eest, teiste inimeste kadedate pilkude eest, negatiivsuse eest.
Kui restorani sööma minna, siis tavaliselt sellist asja nagu menüü siin ei ole, sest kõik juba nagunii teavad, mida kus pakutakse.. Kui aga õnnestub menüü saada, siis seal võib olla kirjas ligi 9 erinevat rooga, aga kindlasti rohkem kui 3-4 ei serveerita.. Menüü peab ju hea välja nägema :P
Teisipäeva õhtul, kui hilja peale jäime, käisime ühes tudengite korteris.. Korteri võtmed olid Teo sõbra käes, läksime neid talt võtma.. Sõber oli koos teise sõbraga ühes parklas, istusid autos.. Küsisime, kas nad ei taha meiega liituda.. Selle peale Teo vastas, et neil on oma private car-party.. Ahahh.. Siin pidi tavaline olema, et noored peavad auto pidusi, kuna pole lihtsalt kuhugi mujale minna, ja kui on, siis autos on nii tore, et nad lihtsalt ei tulnud :D
Ostsime kaasa kartuli krõpse ja maisi krõpse.. Kamilaga sõime vaid maisikrõpse ning need said ruttu otsa.. Selle peale küsis Teo "Would you like to have some bread with chips?" Me ei saanud alguses üldse pihta.. Aga nii nad küsivad, kui keegi sööb ruttu-ruttu miskit, mis on hea..
Ja nüüd ma kirjutan telefonist.. Kohe esimesel nädalal ostsime türgi SIM-kaardid, et saaks siin omavahel suhelda.. Võtsime mingisuguse tudengipaketi, ega me täpselt ei teadnud, miks see kõige parem on, aga kuna üks buddydest soovitas, siis läks käiku.. Mngil põhjusel sai ta kõik 7 SIMmi oma nimele võtta.. Aga ok.. hiljem ütles meile, et peame passiga poodi minema, et telefonid ära registreerida, kuna välismaa telefonid ei tööta siin kauem kui kolm nädalat. Eelmisel pühapäeval aga, kui oli täis saanud 1,5 nädalat, meie SIM-kaardid enam ei töötanud.. Läksime siis esmaspäeval kohe poodi, et telefonid tööle saada, aga sealt vastati meile, et kui tahame telefoni siin registreerida, pemae ette näitama tõendi, et meil on siin lubatud elada.. Selle tõendi saame aga taodelda alles siis, kui oleme ülikoolis, sest Erkiyesi ülikool seda ei väljasta, siin oleme vaid neljaks nädalaks.. Niisiis ei saagi me enam enne oma SIMe kasutada, kui oleme ükskord teleonid siin ära registreerinud.. Kuid ka seal on kala sees.. Kui telefon siin ära registreerida, ei saa seda enam mujal kasutada.. Peaks saama küll ümber registreerida jälle, aga kes teab,, Kahtlased lood..
Mina aga võtsin oma vana telefoni ka kaasa, et ka Eesti number lahti hoida.. Ning nüüd panin SIMi teise telefoni ning mul järgmiseks pooleteiseks/kaheks nädalaks töötav telefon olemas :P
Hala-hala.. Mul juba vahepeal oli parem, nüüd jälle ei ole..
Täna õhtul sain kirja oma Eskisehiri buddylt ning ühtlasei ka oma uuelt korterikaaslaselt. Kiri oli tore. Kirjutas, et saan oma toa, kus on tool, laud, kapp.. Kuid... Kahjuks voodit pole.. Aga kuskilt kindlasti saab odavalt osta... Ma ostan endale Türgis voodi :D

Mis aitaks?

Hei!
Keegi saatis mulle Eestist endast ülejäänud kõhuviiruse bakterid.. Kes seda julges teha? Ma nüüd täiega hädas, sest kõht valutab ning sisse ei taha midagi minna :(
Eile hommikul käisime Fabrizioga jooksmas. Õigem oleks vist küll öelda, et tema jooksis, mina enamiku aja kõndisin, sest tunne oli päris halb.. Tulime tagasi ühikasse ning tunne oli veelgi halvem. Läksin siiski kooli, sest lootsin, et läheb paremaks.. Aga ei läinud :P Tulin poole päeva pealt ära, üritasin magada, aga miski ei aidanud.. Igasugu asju olen ka sissevõtnud.. Isegi Glister ei aita.. Täna hommikul lootsin, et on parem, läksin jällegi tundi, aga poole tunni pealt tulin ära, sest ei suutnud lihtsalt seal istuda.. Väljas värske õhu käes on enam vähem, aga kuskil soojas pea uimane ja sees keerab..
Muidu mul ikka on hästi läinud.. Nendest bakteritest loodan ka ruttu lahti saada, sest ma ei taha aega raisata toas istumisele, ainult nädal aega veel siin ja siis lasemegi jalga :)
See nädal iseenesest on põnev olnud. Esmaspäeval tutvustati meile sellist rahvusvahelist organisatsiooni nagu AEGEE. See on noorte organisatsioon, millega käiakse erinevates maades, kohtades koos ning arutatakse kultuuri, keelte, ühiskonna üle.. Ning loomulikult on kõigil hästi lõbus :)
Teisipäeval tutvustati meile miskit taolist "Youth", kuid sellega liitumiseks ei pea olema üliõpilane, vaid lihtsalt aktiivne noor. Mõlemad programmid on väga kasulikud ning eeldavad ainult ettevõtmist ning sulle avatakse tee reisimiseks ning erinevate inimestega erinevatest maailmanurkadest kohtumiseks.
Teisipäeva õhtul käisime Kamilaga uisutamas. Jällegi oli tore. See kord oli rahvast ka nati vähem, kuid seal oli üks vanem mees, kes andis noortele tundi.. Äge oli neid vaadata.. Tekitas väikse tunde, et tahaks ka..
Üks tüdruk tuli meiega rääkima ning Kamilale pakuti sinna tööd, aga me varsti minema ju.. Ning see treener palus tüdrukul küsida, kuna ise inglise keelt ei räägi, kas Kamilal poiss on, Kamila näitas sõrmust ning ütles, et on.. Siis küsis kohe, aga su sõbrannal? Ma ei saanud aru, miks see tähtis oli :P
Pärast saime kokku Teo ja Onuriga (nendega on pilt ka Cappadociast). Järjekordne tore õhtu oli. Aga ühikasse jõudsime päris hilja.
Hommikul tuli manageri naine söögilaua juurde ning muudkui seletas midagi, aga ma ei saanud arugi, et ta minuga rääkis, sest seletas ainult türgi keeles.. Siis tuli manager, hullult tõsine nägu peas, miskit ei öelnud.. Muidu ikka hommikuti tuleb küsib, kuidas läheb, ja naeratab.. Sain aru, et asi oli meie hilises saabumises, kuid ma ei mõistnud, miks. Sest meil on luba sisse-välja käia 24 tundi ning me ei teinud lärmi..
Kui õhtul peale pikka koolipäeva ühikasse tagasi jõudsime, helistas Teo ja küsis, et misprobleemid meil nüüd on.. Tema sõber,kes meile ka selle koha elamiseks otsis, oli talle helistanud ning küsinud, kas olime eelmine õhtu temaga, ning oli öelnud, et meil mngi jama.. Päris ärritav oli kuulda kuskilt kelleltki, kes asjasse üldse ei puutu, et meil jama on. Igal juhul Chalar (Teo sõber) tuli õhtul ühikasse ning me rääkisime assjad selgeks.. Ta tuli siis meile tõlgiks, sest kellegagi siin normaalselt suhelda ei saa, keegi inglise keelt ei oska.
Tuli välja, et probleem oli hoopis selles, et manager ja ta naine olid nii kaua üleval olnud, kuni me saabusime ning nad muretsesid meie pärast. Ok, saime aru, arusaamatus oli meie süü, sest me tõesti ei öelnud, mis kell tuleme.. Aga me pole seda kunagi teinud ning ei osanud arvata, et meil siin ISA on.. Õhtul just Onurile ema helistas ja küsis, millal ta koju läheb.. Hakkasime naerma ning ta ütles, et see siin tavaline, vanemad peavad alati teadma, kus ka täiskassvanud lapsed on ja millal koju lähevad.. Meie ISA peab ka teadma :P Nüüdsest siis alati informeerime manageri.. Ning ta ütles, et tegelt me ei tohiks nii tihti välja käia :D No eks näis :D

Mida kauem siin olnud olen, seda rohkem hakkan märkama inimeste igapäevaelu..
Nagu ma juba alguses kirjutasin, ei kasutata siin turvavöösid. Kuid see pole üldsegi kõige hullem nende liikluskultuuri juures. Neil on suurematel tänavatel igal pool vähemalt kaks-kolm rada ühes suunas, kõik sõidavad keset jooni, kui keegi tahab mööda saada, laseb pikalt signaali või paneb täistuled sisse.. Kui eesolija arvab, et ta võib teise mööda lassta, tõmbab kõrvale. See, et ühes tavalises sedaanis sõidab 7-8 inimest, on ok.. Politseisi näeb iga nurga peal, aga mitte kunagi kedagi kinni pidamas :P
Ning autod on esmatähtsad. Isegi ülekäigurajal peavad jalakäijad jooksma, et mitte auto alla jääda. Nii kurb on vaadata, kuidas vanad inimesed või väikesed lapsed üle tee peavad saama. Hakkasime üks kord üle tee minema ning üks auto tegi just vasak pööret, olime juba keset teed.. On ju normaalene, et ta su üle laseb ning siis edasi sõidab.. Aga ei.. Lasi pikalt signaali, tõmbas nati vasakule ning vehkis rusikat.. Pidurit ta kohe kindlasti ei kasutanud..
Ka bussijuhid on nii hoolimatud. Esiteks nad kihutavad nii mis jube, teevad äkilisi pöördeid ning pidurdusi. Peatuses panevad suvalt ukse kinni ning rohkem rahvast peale ei saa. Inimesed, kes maha tahavad minna, jäävad suht tihti ukse vahele, sest bussijuhil on kiire...
Ma arvan, et Eestis on liikluskultuur täitsa OK :)

Tuli meelde üks naljakas seik.. See siis veinisõpradele ;)
Eelmine laupäev, kui Türkeri juurde läksime, ostsime kaasa punase veini. Tahtsime midagi kohalikku. Kuna sildil kirjas polnud, mis ta on, siis ma küsisin: "Is it sweet or dry wine?", "Nono, these are all made of grapes!"
Sain kirja ka Anadolu Ülikoolist. Saatsid mulle mu buddy ning toanaabri maili-aadressi. Elama hakkan üliõpilaste korteris. Kui siin oli eelmisel semestril kokku 3 Erasmuse õpilast, siis Eskisehiris on kevad semestril ligi 80. Üks poiss on ka Eestist, õpib kunsti.. Äkki vahepeal saab paar sõna vahetada, sest mõnikord tunnen niiiii eesti keelest puudust ning siis vaene Fabrizio peab taluma eesti keelt, sest mul pole kellegi teisega rääkida ning ta on päris hea kuulaja :D

Teine nädalavahetus Kayseris

Laupäeval käisime uisutamas.. koht, kus uisutada, oli väike ning enamasti olid jääl vaid väikesed lapsed, kuid ka meie seltskond. Mulle väga meeldis, sest uisutada on mulle alati meeldinud ning need väikesed lapsed olid nii toredad. Üks väike poiss tuli ütles mulle kohe "Welcome" ning kaks väikest tüdrukut tulid võtsid mul käest kinni ning me uisutasime koos. Kuigi ruumi oli vähe, oli kõigil lõbus.. Ning lastele tegi nii nalja, kui keegi meist kukkus.. Mina ei kukkunud :D



Aga kahjuks mu toakaaslane kukkus päris õnnetult, nii et ta ei saanud pärast enam jalale toetada. Saime ka esimese haigla kogemuse, sest igaks juhuks arvasime, et targem on arstile näidata, kui et jääda lootma, et tal läheb paremaks. Kuna meie buddyd olid ka seal, siis üks neist viis meid autoga haiglasse, arst vaatas jala üle, pani kreemi ning käskis paar päeva puhata.
Türgi haigla (kiirabi) on suht erinev meie omast. Ooteruumis on nii palju rahvast, sest iga patsendiga on kaasa tulnud terve pere. Patsiendid on kõik ühes ruumis koos, niiet saab naabrilt küsida, mis juhtus :P Kuna meid kõiki Antoniaga kaasa ei lastud (olime kolmekesi, buddy Savaš, Martin ning mina), läks viad Savaš sisse.. Kõik olid nii üllatunud olnud, et kayseris on koht, kus uisutada :D
Õnnelik õnnetus oli,midagi hullu ei juhtunud, paar päeva puhkust ning Antonial on juba parem ning minu õlg on tema õlg :)

Õhtul läksime buddy Türkeri juurde (tema on üks neist, kes eelmine poolaasta Tallinnas õppis ning sinna tagasi tahab). Jällegi oli tore õhtu, kus nemad rääkisid oma kultuurist, elust, meie omast.. Õppisime ära ka ühe türgikeelse laulu.. Kindlasti tuleb siia ka see video :D Loodan, et see meeldib mu kassile rohkem.. Eelmise peale läks ta mu isale küüntega kallale :D

Põhapäeval käis kõva õppimine.. Kuigi türgi keel tundub üha raskem. Sõnad on nii sarnased ja hääldus nii teistsugune, et miski lihtsalt ei jää meelde :P Aga ma ikka veel üritan..
Õhtul läksime Savaši juurde õhtusöögile. Kui tavaline tundub, et keegi ülikoolist kutsub 8 inimest enda juurde õhtusöögile? Laseb emal , õel ning vennanaisel rikkaliku laua katta? Igal juhul vastuvõtt oli lihtsalt vapustav. Nad elavad korteris, seal oli kaks väikest last, kuid neil oli nii hea meel meid vastu võtta. Olid valmistanud 4-käigulise traditsioonilise türgi õhtusöögi pluss türgi suupisted. Pakkusid türgi kohvi ning muidugi ei puudunud ka tee. Meil olid kõhud niiiiiii täis, kuid kõik oli lihtsalt super.. Ning perekond oli nii lahke ja sõbralik. Pisike tüdruk oli niiii hüperaktiivne, muudkui jooksis ja tahtis tähelepanu. Vaatasime ka ühte piinlikult koomilist türgi filmi.. Naerda sai kõvasti, kuid see oli suht totter. Film oli türklastest, kes võtsid ameerika sõdurid pantvangi, kelle seas oli ka üks blond naine.. Üks türklastest armus tasse ära ning käis talle muudkui türgikeelset mesijuttu rääkimas, millest tüdruk midagi aru ei saanud.. Kamila julges küsida, et kas see on vaid juhus, et see naine blond on? :D kõik said naerda..
Õhtu lõpuks mängis Savaši õemees meile nende rahvuspilli, mis on nati sarnane kitarrile, kuid mitte päris.. Ma praegu nime ei mäleta, kui meelde tuleb, eks siis kirjutan..

Kui korra selle blondi teema juurde tulla.. Siis ma ütlen vaid nii palju, et ei ole lihtne olla blond :D

Cappadocia

Reedel käisime väljasõidul Cappadosiasse. Cappadocia koosneb mitmest väikesest külast, mis kõik asuvad piirkonnas, kus loodus on teinud imelist tööd. Maastik ei ole mittesugugi lauge, pinnas on liivane ning inimesed on kaevanud endale elamised küngastesse, nii öelda liivakaljudesse..
Nii raske on kirjeldada, piltidelt saab kindlasti rohkem aru, mis ma mõtlen..

Cappadocias tegeletakse mitmes kohas pottide valmistamisega, ühte kohta külastasime ka meie.. Sõitsimegi ühest vaatamsiväärsusest teise, jalutasime küngasete vahel, ronisime kunagi ammu ehitatud elamutes.
No lihtsalt ei tule sõnad välja..

Lõunat sõime maa-aluses restoranis, kus õhk oli niiske, kuid toit oli soe ja maitsev. Käisime vabaõhu muuseumis, mis kujutas endast küla, saime aimu sllest, kuidas inimesed kunagi ühe kogukonnana elasid. Kusjuures Cappadocia on ehitatud kristlaste poolt, kes kunagi Türgis elasid ning hiljem siit välja rändasid. nii imelik oli näha kirikuid, kus freskod on samad mis meil, mitte aga need, mis on mošeedes..
Külastasime ka ühte veinitehast, kus saime vaid maitsta tilgakese Türgi veini, ekskursiooni kahjuks ei tehtud.. Veinil polnud viga..


Nautisime vaateid erineva külje peale.. Kõige ilusam oli päikese loojangu ajal.. Seal on ka maa-alune linn, aga kahjuks sinna me ei jõudnud, üks päev oli liiga vähe kogu selle ala kohta.. Samuti vaatasime künkal kõrguvat lossi vaid kaugelt. Aga meilon plaan sinna veel kord minna, et näha ka seda, mis praegu nägemata jäi :)
Päev oli tore, ilus ning meeldejääv :)
Pildid ütlevad kindlasti rohkem, kui mu kirjutis..

Neljapäev, 22 jaanuar 2009

Tunnis




Fabrizio, Kiara, Liina

Lõuna




Teo ja Kamila


Liina ja Erman



Muuseumis

üçgen peynir yok!

Ma juba hakkasin inglise keels kirjutama :d Aga ok, kustutasin ära ja tuleb ikka eesti keeles..
See pealkiri tähendab "kolmnurk juustu pole". Hommikusöögiks on meil alati kolmnurk juust ning see oli ka esimene sõna, mille selgeks saime.. Yok tuleb aga sellest, et kui me tunnis miskit arutame ning õpetaja millegi kohta "ei" või "pole" ütleb, siis tõstab ta käed üles, teeb suus mõnusa klõpsu ning pööritab silmi.. See on lihtsalt liiga äge.. Ning Fabrizio ning Martin jäljendavad teda päris hästi.. Täna tegime sellest ka video, pluss videol on ka poiste laul.. Aga ma seda praegu üles mingil põhjusel ei saa, hiljem proovin teisest arvutist, see lihtsalt on väärt vaatamist.. Kuigi see äkki ainult meile naljakas :D

Nüüd siis sain üles..
Kaamera taga:Liina
Kaamera ees: Martin Austriast, Fabrizio Itaaliast
Teemaks on Austria dialektiga rahvalual poisist, kes istus pliidil ja soi sokolaadi!

ENJOY :)

Merhaba.. Tere..

Hei. Mina jälle siin :)
Kuidas teil läheb? Mul läheb ikka hästi..
Kui pühapäeval kirjutasin, et esimene nädal hakkabki läbi saama, siis esimene nädal tegelikult lõppes hoopis põnevamalt kui oleks oodanud. Käisin Hiltoni katuselt õhtust vaadet Kayserile nautimas :) Kahjuks ei teadnud fotokat kaasa võtta.
Aga uus nädal algas ikka sama moodi. Esmaspäeval oli meil kokku 6 tundi türgi keelt, esimest korda sain aru, et see on ikka tõesti raske nii lühikese ajaga nii intensiivselt endale midagi pähe taguda. Kui ühikasse õhtuti jõuame, mulle lihtsalt ei jää enam miski pähe, kõik on nagu pudru ja kapsad :P
Aga ma käisin lumelauatamas :D
Üks kohalik ülikooli aktivist kutsus meid hea hinnaga suusatama, kuna ainult mina ja poolakas Kamila oleme sellest huvitatud, siis ka läksime. Kuna Kamila sõidab lauda, mõtlesin ka proovida, sest Erciyesi alumised nõlvad on mõnusalt lauged. Alguses ei tulnud mitte midagi välja, ainult kukkusin ja lendasin. Sama kutt, kes meid kutsus, on ise juba 10 aastat sõitnud, lubas mind nati õpetada, aga tal oli seal teisigi õpilasi, seega Kamila õpetas mind.. Ning julgen väita, et mul oli parim õpetaja üldse :D Päeva lõpuks olid mul juba pöörded selged, enam ei kukkunud. Üks kohalik instruktor lubas mulle näpunäited anda, aga kui nägi, kuidas sõidan, ütles, et tal pole enam miskit lisada, vaja oli lihtsalt veel praktikat :D Meie seltskonnas oli ka kaks türgi tüdrukut. Mõlemil juuksed lahti, silmad suure, huuled punased peas.. Proovisid ka lauda, aga neil väga hästi välja ei tulnud. Kui ma esialgu julgesin arvata, et siin pole absoluutselt vahet, mis sul seljas on, tähtis on, et tore oleks, siis tundus, et neile oli välimine ilu peamine..
Nii mõnus oli saada eemale.. Kui eelmisel nädalal kiitsin meie gruppi, siis nüüd on kuidagi raske kõigiga koos olla iga päev. Oleme kõik nii erinevad, keegi ei suuda miskit otsustada, keegi miskit ei räägi.. Enamik aja on kas vaikus või Liina ja Kamila naer :D või siis saksa keel, sest sakslaseid kõige rohkem ning Martin (Austriat) räägib ka saksa keeld. Oki, tegelt nii hull pole, aga inimeste iseloomud tulevad rohkem välja ning on ikka vahe sees, kust sa pärit oled. Aga tore on ikka..
Teisipäeval saime uusi sõpru, kellega koos aega veeta. Türklased on niiii hoolitsevad ja sõbralikud.. Toredad.
Õhtul olid mul kõik lihased haiged, põlved sinised, tagumik tulipunane, öösel magada kuidagi ei saanud, kuna kõik valutas..Aga see oli seda väärt :D Sest päev oli päikseline, mägedes oli rohkem lund kui laupäeval, seltskond oli super :D
Kolmapäeval liikusin nagu tigu, aga kui mõtlesin tagasi mägedel, polnud sel vahet.. Me lähme kindlasti veel..
Päevad muutuvad siin muudkui päikselisemaks ning soojemaks. Jaanuar peaks olema kõige külmem kuu, kuid pluss 7-10 on päevasel ajal kindlasti.
Eile õhtul saime kokku oma uute sõprade Teo ja Ermaniga. Mul on hea meel, et nüüd rohkem kohalikega suhtleme, sest on tore õppida tundma neid, kuulata nende keelt, kuigi ise türgi keeles miskit veel rääkida ei oska.. ning kuulata türgi muusikat, siin kõik laulavad kaasa, teavad sõnu, see on äge.. Ning türgi tants on ka juba selge :D
Täna käisime lõunatamas ühes kuulsaimas Kayseri restoranis, sõime traditsioonilist suppi ning kebabi. Siin on tõsiselt head toidud. Ainult magustoitudele on lisatud liialt suhkurt.. Peale lõunat läksime muuseumisse.. Väga kaasaegne ning stiilne koht. Juba maja oli ebatavalise kujuga ning sees oli kogu Kayseri ajalugu ning olevik ära toodud videotena. Kõrvaklapid peas käisime ringi ning kuulasime. Mulle meeldis see koht, kuid kahjuks anti meile nii vähe aega seal olemiseks, et kõike ei jõudnud kuulata..
Kesklinnas on shoppamiseks vaid turu taolised kohad, paar suuremat marketit. Aga ka siin on oma "Viru keskus", kus noored hängimas käivad. Veetsime täna pool tundi selles populaarses ehitises. Täitsa nagu kaubanduskeskus :D Kui shoppama tahaks minna, siis teaks, kuhu minna.. Aga mu kohver piisavalt juba täis, ei mngit shoppamist :P
Järgmised päevad tõotavad jällegi põnevad tulla.. Homme on meil väljasõit Cappadociasse, laupäeval lähme vist uisutama ning põhapäeval õhtuks oleme kutsutud ühe oma ülikooli sõbra juurde õhtusöögile.. Aga eks ma jõuan kirjutada, mis ja kuidas läks :)

Ma polegi veel kirja pannud kõige jubedamat asja Türgis.. Avastasin selle juba esimesel päeval, aga lihtsalt on meelest läinud.. WC.. Enamik kohtades neil pole potte nagu meil, vaid on augu-potid maas, kus kohal peab kükitama. See on lihtsalt jube.. Mõndades kohtades on neil nii tavalised potid kui ka augud, ja kujutate ette, nemad eelistavad auke.. Vot see on üks suurimaid kultuurilisi erinevusi, mida ma ei mõista.. Õnneks ühikas on meil korralik WC ning ka koolis saame kasutada korralikku, mis on luku taga, et igaüks sinna ei pääseks :P

Veel miskit huvitavat on see, et iga päev teatud kellaaegadel pannakse üle kogu linna mängima araabiakeelne laul/palve. Esialgu see ehmatas väga ära, kuna on väga vali, kuid nüüd see juba igapäevane.

Esimene nädal hakkabki lõpule jõudma..

Mõtlesin hakata kirjutama jällegi sealt, kus pooleli jäin, kuid nii palju asju juhtub, et mul ei tulegi esimese hooga meelde, mis neljapäeval toimus..
Niinii.. Ahaa.. Käisime Tsehikatega lõunal.. Siin kõik suitsetavad siseruumides, mis on lihtsalt jube, Eestis harjus nii ära, et keegi sul kõrval ei tossa, kui sa sööd. Ning neljapäeva lõunal juhtuski, et mul hakkas pea ringi käima ning tundsin end halvasti ning toss viskas üle. Sain esimest korda üksi linnas seigelda, sest otsustasin ühikasse ära tulla. Inimesed küll vaatasid ja uurisid mind, kuid kõik oli ok :) ning peale kahe tunnist uinakut tundsin end taas hästi :) Õhtul käisime ujumas ning mõnus oli :)
Reedel oli nädala viimane türgi keele tund. Õppisime kellaaegu. Niisama öelda, et kell on üks kümme, on lihtne, aga need sõnad veerandite, poolte, kolmveerandite kohta.. Palju puudu, palju üle.. Raske on. Kuigi türgi keelt saab võrrelda eesti keelega. Sänade lõpud muutuvad samamoodi igasugustes pööretes ja käänetes ning ebareeglipäraseid sõnu leidub ikka hulgi. Kui niimoodi keelt analüüsida, siis mul peaks olema hoopis lihtsam seda õppida, kui teistel, sest ei saksa ega itaalia keele reeglid pole nii keerulised, aga ikkagi on raske :p
Reede õhtul käisime väljas. Buddyd lihtsalt ei saa olla nii, et nad päeva jooksul meiega koos midagi ei tee. Ühed helistasid meile ja kutsusid välja, teised helistasid. Lõpuks läksime siiski kõik koos, tobe ka, et nüüd ühtedega läheme ja teistega ei lähe, või ajame üldse grupi kaheks. Käisime päris mõnusas elava muusikaga restoranis, oli küll veidi kallim koht, kuid saime proovida Türgi rakit, see nende traditsiooniline jook, mille kangus 40%. Segassime seda veega ning see maitses nagu lagrits (aniisiviin vist). Üks klaas proovimiseks oli ok, aga ega rohkem vist küll ei tahaks :P Türgi muusika on nii teistsugune meie muusikast, kuid hakkan juba sellega harjuma, sest seda kuuleb kõikjal. Ning ka türgi tantsu olen nüüd ära proovinud. Päris palju pilte tehti sellest, aga mul endal pole neid veel..
Ning laupäeval käisime mäel :D
Käisime vaid mina, poola tüdruk ning 2 türklast, teised pole just eriti vaimustuses suusatamisest, aga mis seal ikka. Meil oli väga lahe päev. Juba sõit sinna üles mäkke oli nii ilus ning kohapeal veelgi ilusam. Siinset suusabaasi ei saa kindlassti võrrelda ei alpide ega skandinaaviaga, aga neil on vähemalt koht kus suusatada ning mõnusalt aega veeta :) laenutasin suusad ja püksid, sest ei toppinud oma täis kohvrisse suusariideid ning mäele. Mõnus oli. Kuigi mägi on suht lauge ning kõrgemalt järsematele nõlvadele see kord ei pääsenud, kuna lund polnud piisavalt. Aga kindlasti läheme sinna uuesti ning juba eile õhtukski oli lund rohkem.
See on nii uskumatu, et meie buddyd viitsivad nii palju meie jaoks teha. Nad oid kogu päeva meiega, üks suusatas, kuigi ta vist ei nautinud seda nii palju kui meie, teine oli niisama kaasas. Ning saime mäepiletid ning laenutuse palju odavamalt.
Mäel oli palju väikeseid lapsi, kes kimasid mäest alla nagu vanad kalad. Kui eelmisel aastal Rootsis nägin vaid inimesi uhketes suusakostüümides, siis siin on hoopis teistsugune pilt. Inimesed on tulnud suusatama kasvõi vanades teksastes, vanade puhvaikadega. Nii olid ka need lapsed vanades riietes, kuid nad nautisid päeva. Üks buddidest rääkis, et need olid lastekodu läpsed, kel on võimalus suusatamas käia. Neil oli õpetaja, kes neid juhendas ning nad olid kõik nii rõõmsad. Kui nad lhkuma hakkasid, üks poiss lihtsalt keeldus suuski jalast võtmast.. Ning üks pisike päkapikk saabus palju hiljem kui teised ning karjus "Ma sain sellega hakkama, kas te nägite, ma sain hakkama" ning küsis õpetajalt, kuidas ta ikka läks.. Kui talle vastati, et kõik ootavad ta järele, pani ruttu jooksma :D Jutt oli küll türgi keeles ning Šerhard tõlkis mulle, kuid emotsioonid olid nii nähtavad.
Õhtu möödus rahus, vaikuses, lugedes ning türgi keele sõnu korrates. Uni oli mõnus, jalad pisut valusad.
Tänane päev ka rahulik, päris palju tuleb tööd teha türgi keelega. Ma ei suuda uskuda, kui palju oleme õppinud vaid ühe nädalaga..

Mõtlesin küll ka nati veel Türgi elust, olust kirjutada, aga praegu ei tulegi midagi asjalikku pähe, eks ma siis kirjutan, kui tuleb :)
Aga nati türgi keelt... (õ kirjutatakse siin i ilma täpita, kuna ma seda kirjutada ei saa, sis panen õ, kuna hääldus sama. Š,ž samuti teise kirjapildiga. Kui kirjas on g', siis g-d ei häälda)

Benim adõm Liina. Ben yirmi bir yašõndõyõm. Ben Estonyalõ. Ben bir ög'renciyim.

Esimene türgi keele tund..

Nüüd ma siin juba kolm päeva olnud ning iga päevaga meeldib mulle üha enam :) Aga nüüd alustan jällegi sealt, kus pooleli jäin - esmaspäevast. Kuigi iga päeva kohta on nii palju uut ja huvitavat, et ei teagi, kas tuleb väga pikk sissekanne või jääb pool kirjutamata :P

Esmaspäev 14.01.2009
Hommikul ärkasin äratuskella helina peale, uni roosade linade vahel (just, meil siin roosad linad, isegi poistel) oli nii mõnus ja sügav, et ei mäleta isegi, mida unes nägin. Hommikusöögi lauas kohtusin Kõigi oma kaaslastega (välja arvatud saksalane, kes tuleb järgmine nädal, kuid on siiski (minu jaoks) poisi nimega tüdruk). Esialgu rääkisime kes kust, mis teeb, miks siia jne. Aga nüüd, kui inimestega lähemalt tuttavaks olen saanud, võin öelda, et kõik on väga toredad ning meil omavahel kuidagi suhtlemine klapib väga hästi :)
Läksime private busiga ülikooli, kohtusime Donnaga, kes oli meie lemmik kirjasõber detsembris, türgi keele õpetajatega, türgi üliõpilastega - nn buddy'dega, kellega koos siin aega veedame ning kes aitavad meid kõiges, milles vaid saavad.
Peale meetingut oli meil linna ekskursioon. Kõik on hoopis teine, kui Euroopas, kuid linn on puhas ning inimesed viisakad, välja arvatud see, et nad pole vist harjunud turistidega ning olime kogu aeg tähelepanu keskpunktis. Käisime erinevaid vaatamsiväärsusi vaatamas, põnev oli, kuid külm, suht sama ilm, mis Eestis. Buddyd olid ka meiega ning neilt sai päris palju infot. Peale ekskursiooni pöördusime tagasi ühikasse. Sõime õhtust ning niisama lobisesime. Söögid on siin mõnusalt kodused :) Ning kui väljas süüa, on hinnad kõvast odavamad kui Eestis. Eile nt sõime lõunat "eat as much as you can" 50 eesti krooniga, täna aga läks lõuna peale u.30 krooni..
Teisipäev
Kuna meile ei meeldinud mõte, et buss meid peale kooli kohe koju toob ning peame kõik koos tulema, siis tühistasime oma private busi ning teisipäeva hommikul läksime kampusesse ühistranspordiga. Inimesed bussis olid nii elevil, et me nendega ühes bussis olime, täitsa tundub nagu oleksime vaatamisväärsus neile.
Toimus esimene keele tund. Türgi keel on raske. Raske on hääldada ning sõnad lihtsalt ei jää meelde, sest on pikad, aga tund oli äge. Kuna meid on vähe, siis õppejõud jõuab kõigiga suhelda ning võtta täpselt selles tempos, mis meile sobib. Kuigi peale kahte tundi tuli teine õppejõud ning ta pani sellise tempoga, et lõpuks olid meil kõigil juhtmed koos :P ei saanud enam isegi aru, kui küsis, kuidas su nimi on. Aga mulle meeldib.
Peale tundi läksime buddydega linna, käisime odavalt söömas, ostsime SIM kaardid, annaksin teile numbri, aga lihtsalt ei tea seda :P aga kui keegi tahab SMSi saata, siis Eesti number toimib ka ;) Käisime ka teed joomas. Siin joome kogu aeg teed. See nende traditsioon, türklane (vähamalt Kayseris) joob päeva jooksul vähemalt 20-30 klaasi teed. Mul on see arv veel esialgu 5-7 lähedal, aga eks näis, kuidas edasi läheb. Õhtul aga läksime MT Erciyesi. Umbes kümme kilomeetrit Kayserist on suusabaas, kus hinnad palju odavamad, kui euroopas, kuna see pole nii tuntud ja kuulus, kuid iseenesest on seal mõnus ning kindlasti läheme ka sinna suusatama :) Aga eileõhtul käisime vaid vaadet linnale vaatamas ning lund nautimas. Fabrizio Itaalast nägi esimest korda lund.. Päris vinge oli :D

Hiljem läksime jällegi teed jooma ning buddyde ja ka mõndade nende sõpradega istuma.
Kayseris on ligi 100 suuuremat, väiksemat mošeed, kus käiakse palvetamas, ning see on päris konservatiivne linn, sii on vaid üks baar, kus saab alkoholi juua, kus naised ei käi, kuid enaik kohalikke ei joo üldse, tee joomine on põhiline. Kuid inimesed on toredad.

Kolmapäev-siiani kõige ägedam päev.
Hommikul pidime jälle ühistranspordiga kooli minema, kui kuna bussi ei tulnud, hakkasime jala minema. Martin(Austriast) hakkas hääletama, kuna arvas, et jala on liiga pikk maa ning me ei jõua õigeks ajaks. Ning üks mikrobuss võttiski meid kõiki peale. Me võitsime vist küll ainult 10 minutit, kuna ei saanud eriti palju edasi, kuid see on nii äge, et ta meid peale võttis. Siis jälle jala edasi ning jõudsime täpselt tunni alguseks kohale. Jalutuskäik võttis umbes 50 minutit. Täna oli tund selle õppejõuga, kel on hull kiire taga, kuid jällegi oli väga asjalik ja põnev tund, kuid lõpuks oli kõik ikka nii segane.. Tänasest tunnist võtsid osa ka kaks Erasmuse üliõpilast Tsehhist, kes õppisid siin sügissemestri ning lahkuvad esmaspäeval. Kuid nad pole üldse türgi keelt õppinud ning neiloli päris põnev. Mul oli nii hea meel näha, et ma pole ainuke blond siin, tüdruk oli samuti blond :D Ma küsisin, kuidas talle meeldib ning ega ta pole tundnud, et kuidagipidi on raske olla siin blond, ta vastas vaid, et see aitab kaasa, sest ta sai üks kord bussipileti tassuta ning kohvikutes saab alati allahindlust ning teed/kohvi tasuta. Ma sain ka eile tee tasuta :D
Kui linnast ühikasse hakkasime tulema, ei teadnud aga, kus bussi peale peama minema, kuna eelmised korrad on meie sõbrad meid alati autodega ära viinud. Küsisime kohalikelt, kuid keegi siin eriti inglise keelt ei oska. Poisid üritasid türgi keeles seletada ning üks kohalik lubas meile näidata. Kõndisime päris pikalt ning siis jäime peatusesse ootama, kuid peale poole tunnist ootamist selgus, et olime vales peatuses. Läksime siis järgmisesse peatusesse, ootasime jällegi päris pikalt, kuid ei midagi. Peatuses polnud kirjas ei selle bussi numbrit, ega nime millele minema pidime, kuid mees oli kindel, et see oli õige peatus (ta oli meiega kuni bussile saime).Tegelikult oligi, aga enne bussi saabumist külmetasime meeletult ning olime valmis juba jala oma teed jätkama. Kuid lõpuks olime siiski õnnelikult ühikas, saime sooja tuppa ning varsti oli ka õhtusöögi ning tee aeg :)

Ühikas on meeletult suur maja, kuid enne meid elas siin vaid 8 õpilast pluss manager oma naisega. Nüüd on meid nati rohkem :P See avati alles 5 kuud tagasi ning on nii kaugel keskusest, et siin veel ei ela eriti kedagi, aga plaanid sellele kohale on head ning see on 5tärni ühikas, kõik on super. Kuigi nagu ma siin alguses lootsin basseini ja jõusaali, siis jõusaal on olemas, aga luku taga ning ujulasse saame vaid kord nädalas. Aga muidu on super :)

Kaks poissi, kes on meie buddyd, õppisid Tallinnas ühe semestri, päris äge on kuulata, kuidas nad Eestist vaimustuses on. Ning ühelt sain ka 90-leheküljelise Eesti-Türgi/Türgi-Eesti sõnaraamatu. Siin on üldse kogu see Erasmuse asi nii tähtis. Kui meil linnaekskursioon oli, pandi bussile silt, et bussis istuvad 2009 aasta Erasmuse tudengid; meie heaks tehakse kõike, mida vaid tahta oskame ja mida isegi ei oska.
Erkiyesi ülikool on üks suur kampus, kus ligi 25 teaduskonda, kõik see on ühel territooriumil nagu ülikoolilinnak.Üliõpilastel on vaba pääse ujulasse, jõusaali, suur raamatukogu, odavad kohvikud.. Nagu Tartu, aga ma julgeks öelda, et isegi ägedam.. Ainuke miinus kogu asja juures on see, et neil pole kohta, kuhu õhtuti välja minna. See tundub nii kummaline, sest me oleme harjunud, et on pubid, baarid, ööklubid. Siin ei ole, kuna kõik on nii konservatiivne, vaid mõned restoranid on kauem lahti.

Infot kui palju.. Eks ma üritan järgmised korrad jutu nati rohkem kokku võtta ja võib olla mitte oma päevaplaani kirja panna, aga praegu on lihsalt kõik nii põnev ja huvitav ja eriline :)

Olengi Türgis..

Millest siis kõik alguse sai..
Juba suvel oli mõte kevadel Erasmusega välissemester teha. Esialgu mõtlesin küll Rootsi või Saksamaa peale, aga kuna need ära langesid, jäi valikuks vaid Türgi: kas tulla või mitte. Otsustasin tulla.
Asjade oragniseerimine, dokumendid, viisa, lennupiletid - kõik võttis arvatust kõvasti rohkem aega ning närvi, kuid lõpuks sai kenasti korda. Ka Eestis loodan, et miski poolikuks ei jäänud.

Eile õhtul, 10. jaanuaril, alustasin reisi Riia poole, kuhu ma keset ööd jõudsin, bussijaamast lennujaama läksin ning kaks tundi lennujaama pingil magasin. Võtsin õnneks väikese teki kaasa, külm ei olnud :)
Hommikuul enne kuute läks lennuk Istanbuli, sõin ruttu oma hommikusöögi ära ning jälle silm kinni. Kõige raskem oli Istanbulis 6 tundi istuda. Esimesed 2 tundi istusin netis, aga kuna pisitikut ei leidnud, siis läpakal sai aku tühjaks ning pidingi end millegi muuga lõbustama.
Lõpuks siiski jälle lennukile ning Kayseri poole. Mul pole elus nii ilusat lendu olnud. Vaated aknast olid super. Lumised mäetipud, üksikud teed.. Ja asustust ei kuskil.. Lõpuks kui päris Kayseri lähedale jõudsime, hakkasin ka maju nägema. Ning kui lennuk juba kõvasti madalamal lendas, nägin kõikjal vaid kõrgeid tornmaju.. Need siin vist väga moes.
Ma julgesin arvata, et Kayseri on päris pisike linnake.. Küllap võrreldes Istanbuli või Ankaraga ongi, aga juba lennuki aknast tundus päris suur ning kui lennujaamas sain kokku keeleursuse korraldajaga, kes ütles, et inimesi siin ligi 1 miljon.. No peaaegu sama suur kui Eesti ;)

Vahepeal kirjutan ära, et segadust ei oleks.. Esimesed neli nädalat olen Kayseris, kus toimub türgi keele kursus. Kui mina arvasin, et saan selle kursusega selgeks vaid mõned põhiväljendid ning igapäevasemad laused, siis mu toakaaslane loodab jõuda vestlusteni, kuna ta läheb pärast ülikooli edasi türgi keeles õppima.
Mina aga alustan 16 veebruar õpinguid Anadolu Ülikooli Lennunduskoolis. Sealgi enamasti õpe türgi keeles, kuid siiski ligi 10-15 ainet on inglise keeles, mille vahel siis saan valida endale sobivad.

Esialgu lennujaamast ühika poole sõites ei saanud nii väga arugi, et kuskil hoopis mujal kodunt olen (kui muidugi välja arvata liiklus, mis on jube, ning turvavööd, mida ei kasutata), kuid ühel hetkel sõitsime mööda täiesti pimedat teed, kus ääres olid tühjad majad ning lõpuks jõudsime suure hooneni, mis üksipäini künkal kõrgus. See ongi minu kodu järgmiseks neljaks nädalaks. Maja on tõsiselt suur, kuid õhkkond on väga sõbralik, kõik tervitasid mind kohe ning teavad, et siin peatuvad vahetusüliõpilased Euroopast.
Kokku on meid 9, kes keelekursust võtavad. 2 tüdrukut on Poolast, neist kedagi pole ma veel näinud, kaks tüdrukut on Saksamaalt, kellega ma tuba jagan, üks on juba kohal ja väga tore, teine pole veel jõudnud, Saksamaalt on ka üks poiss, kes pole samuti veel jõudnud, kaks itaallast on, kes on mõlemad juba siin, aga tüdrukut pole ma näinud, poisiga kohtusime, ning üks poiss Austriast, kes on juba Kayseris, kuid ei leppinud kokku, et keegi teda lennujaamast peale võtaks ning nüüd seikleb kuskil ringi.
Enne saabumist ei osanud ma midagi oodata, ettekujutus täielikult puudus, kuidas võiks välja näha türgi ühiselamu.
Väga ilus ja korralik on. Meil on kolmene tuba, ruumi on piisavalt, toas on ka WC ja duššinurk. Interneti ühendus on kiire, kaks korda päevas saab süüa, on võimalus ujumas ning jõusaalis käia.. Luksus missugune :)

Minu esimene lõuna toimus Istanbuli lennujaamas. Võtsin kiirsnäki kohvikus kanawrapi, mis serveeriti hunniku friikartulitega. Toit oli pisut mage ning ketšupit asemel oli vaid hapukoor. proovisin ka klaasi kohalikku punast veini, see oli täitsa hea.
Loodan, et see oli selline ühekordne maitsetu toidu elamus ning edaspidi saab ikka midagi põnevamat proovida.
Kohe kui ühikasse jõudsin, sai ka siin süüa, aga kuna olin juba lennukis söönud, siis proovisin ainult suppi, see oli küll väga maitsekas ning maitsev. Veel pakkusid nad riisi, midagi ühepajatoidu sarnast ning jogurtit.. Nälga siin ei jää, peab võitlema ülesöömisega, sest ühika manager seisis meie laua juures ning muudkui ajas, et peame ikka sööma :P

Siiani (mida pole muidugi üldse palju) mulle meeldib siin ning ma arvan,et saab tore olema.
Kuidas asjad täpselt toimuma hakkavad, eks saab näha ning hoian teidki kursis :)

Istanbuli lennnujaamas

Täielik inspiratsiooni kaos.. Vist sellest, et pole ammu magada saanud.. Siis kui mööda läheb, kirjutan miks, kus ja kuidas :)