Merhaba.. Tere..

Hei. Mina jälle siin :)
Kuidas teil läheb? Mul läheb ikka hästi..
Kui pühapäeval kirjutasin, et esimene nädal hakkabki läbi saama, siis esimene nädal tegelikult lõppes hoopis põnevamalt kui oleks oodanud. Käisin Hiltoni katuselt õhtust vaadet Kayserile nautimas :) Kahjuks ei teadnud fotokat kaasa võtta.
Aga uus nädal algas ikka sama moodi. Esmaspäeval oli meil kokku 6 tundi türgi keelt, esimest korda sain aru, et see on ikka tõesti raske nii lühikese ajaga nii intensiivselt endale midagi pähe taguda. Kui ühikasse õhtuti jõuame, mulle lihtsalt ei jää enam miski pähe, kõik on nagu pudru ja kapsad :P
Aga ma käisin lumelauatamas :D
Üks kohalik ülikooli aktivist kutsus meid hea hinnaga suusatama, kuna ainult mina ja poolakas Kamila oleme sellest huvitatud, siis ka läksime. Kuna Kamila sõidab lauda, mõtlesin ka proovida, sest Erciyesi alumised nõlvad on mõnusalt lauged. Alguses ei tulnud mitte midagi välja, ainult kukkusin ja lendasin. Sama kutt, kes meid kutsus, on ise juba 10 aastat sõitnud, lubas mind nati õpetada, aga tal oli seal teisigi õpilasi, seega Kamila õpetas mind.. Ning julgen väita, et mul oli parim õpetaja üldse :D Päeva lõpuks olid mul juba pöörded selged, enam ei kukkunud. Üks kohalik instruktor lubas mulle näpunäited anda, aga kui nägi, kuidas sõidan, ütles, et tal pole enam miskit lisada, vaja oli lihtsalt veel praktikat :D Meie seltskonnas oli ka kaks türgi tüdrukut. Mõlemil juuksed lahti, silmad suure, huuled punased peas.. Proovisid ka lauda, aga neil väga hästi välja ei tulnud. Kui ma esialgu julgesin arvata, et siin pole absoluutselt vahet, mis sul seljas on, tähtis on, et tore oleks, siis tundus, et neile oli välimine ilu peamine..
Nii mõnus oli saada eemale.. Kui eelmisel nädalal kiitsin meie gruppi, siis nüüd on kuidagi raske kõigiga koos olla iga päev. Oleme kõik nii erinevad, keegi ei suuda miskit otsustada, keegi miskit ei räägi.. Enamik aja on kas vaikus või Liina ja Kamila naer :D või siis saksa keel, sest sakslaseid kõige rohkem ning Martin (Austriat) räägib ka saksa keeld. Oki, tegelt nii hull pole, aga inimeste iseloomud tulevad rohkem välja ning on ikka vahe sees, kust sa pärit oled. Aga tore on ikka..
Teisipäeval saime uusi sõpru, kellega koos aega veeta. Türklased on niiii hoolitsevad ja sõbralikud.. Toredad.
Õhtul olid mul kõik lihased haiged, põlved sinised, tagumik tulipunane, öösel magada kuidagi ei saanud, kuna kõik valutas..Aga see oli seda väärt :D Sest päev oli päikseline, mägedes oli rohkem lund kui laupäeval, seltskond oli super :D
Kolmapäeval liikusin nagu tigu, aga kui mõtlesin tagasi mägedel, polnud sel vahet.. Me lähme kindlasti veel..
Päevad muutuvad siin muudkui päikselisemaks ning soojemaks. Jaanuar peaks olema kõige külmem kuu, kuid pluss 7-10 on päevasel ajal kindlasti.
Eile õhtul saime kokku oma uute sõprade Teo ja Ermaniga. Mul on hea meel, et nüüd rohkem kohalikega suhtleme, sest on tore õppida tundma neid, kuulata nende keelt, kuigi ise türgi keeles miskit veel rääkida ei oska.. ning kuulata türgi muusikat, siin kõik laulavad kaasa, teavad sõnu, see on äge.. Ning türgi tants on ka juba selge :D
Täna käisime lõunatamas ühes kuulsaimas Kayseri restoranis, sõime traditsioonilist suppi ning kebabi. Siin on tõsiselt head toidud. Ainult magustoitudele on lisatud liialt suhkurt.. Peale lõunat läksime muuseumisse.. Väga kaasaegne ning stiilne koht. Juba maja oli ebatavalise kujuga ning sees oli kogu Kayseri ajalugu ning olevik ära toodud videotena. Kõrvaklapid peas käisime ringi ning kuulasime. Mulle meeldis see koht, kuid kahjuks anti meile nii vähe aega seal olemiseks, et kõike ei jõudnud kuulata..
Kesklinnas on shoppamiseks vaid turu taolised kohad, paar suuremat marketit. Aga ka siin on oma "Viru keskus", kus noored hängimas käivad. Veetsime täna pool tundi selles populaarses ehitises. Täitsa nagu kaubanduskeskus :D Kui shoppama tahaks minna, siis teaks, kuhu minna.. Aga mu kohver piisavalt juba täis, ei mngit shoppamist :P
Järgmised päevad tõotavad jällegi põnevad tulla.. Homme on meil väljasõit Cappadociasse, laupäeval lähme vist uisutama ning põhapäeval õhtuks oleme kutsutud ühe oma ülikooli sõbra juurde õhtusöögile.. Aga eks ma jõuan kirjutada, mis ja kuidas läks :)

Ma polegi veel kirja pannud kõige jubedamat asja Türgis.. Avastasin selle juba esimesel päeval, aga lihtsalt on meelest läinud.. WC.. Enamik kohtades neil pole potte nagu meil, vaid on augu-potid maas, kus kohal peab kükitama. See on lihtsalt jube.. Mõndades kohtades on neil nii tavalised potid kui ka augud, ja kujutate ette, nemad eelistavad auke.. Vot see on üks suurimaid kultuurilisi erinevusi, mida ma ei mõista.. Õnneks ühikas on meil korralik WC ning ka koolis saame kasutada korralikku, mis on luku taga, et igaüks sinna ei pääseks :P

Veel miskit huvitavat on see, et iga päev teatud kellaaegadel pannakse üle kogu linna mängima araabiakeelne laul/palve. Esialgu see ehmatas väga ära, kuna on väga vali, kuid nüüd see juba igapäevane.