Mis aitaks?

Hei!
Keegi saatis mulle Eestist endast ülejäänud kõhuviiruse bakterid.. Kes seda julges teha? Ma nüüd täiega hädas, sest kõht valutab ning sisse ei taha midagi minna :(
Eile hommikul käisime Fabrizioga jooksmas. Õigem oleks vist küll öelda, et tema jooksis, mina enamiku aja kõndisin, sest tunne oli päris halb.. Tulime tagasi ühikasse ning tunne oli veelgi halvem. Läksin siiski kooli, sest lootsin, et läheb paremaks.. Aga ei läinud :P Tulin poole päeva pealt ära, üritasin magada, aga miski ei aidanud.. Igasugu asju olen ka sissevõtnud.. Isegi Glister ei aita.. Täna hommikul lootsin, et on parem, läksin jällegi tundi, aga poole tunni pealt tulin ära, sest ei suutnud lihtsalt seal istuda.. Väljas värske õhu käes on enam vähem, aga kuskil soojas pea uimane ja sees keerab..
Muidu mul ikka on hästi läinud.. Nendest bakteritest loodan ka ruttu lahti saada, sest ma ei taha aega raisata toas istumisele, ainult nädal aega veel siin ja siis lasemegi jalga :)
See nädal iseenesest on põnev olnud. Esmaspäeval tutvustati meile sellist rahvusvahelist organisatsiooni nagu AEGEE. See on noorte organisatsioon, millega käiakse erinevates maades, kohtades koos ning arutatakse kultuuri, keelte, ühiskonna üle.. Ning loomulikult on kõigil hästi lõbus :)
Teisipäeval tutvustati meile miskit taolist "Youth", kuid sellega liitumiseks ei pea olema üliõpilane, vaid lihtsalt aktiivne noor. Mõlemad programmid on väga kasulikud ning eeldavad ainult ettevõtmist ning sulle avatakse tee reisimiseks ning erinevate inimestega erinevatest maailmanurkadest kohtumiseks.
Teisipäeva õhtul käisime Kamilaga uisutamas. Jällegi oli tore. See kord oli rahvast ka nati vähem, kuid seal oli üks vanem mees, kes andis noortele tundi.. Äge oli neid vaadata.. Tekitas väikse tunde, et tahaks ka..
Üks tüdruk tuli meiega rääkima ning Kamilale pakuti sinna tööd, aga me varsti minema ju.. Ning see treener palus tüdrukul küsida, kuna ise inglise keelt ei räägi, kas Kamilal poiss on, Kamila näitas sõrmust ning ütles, et on.. Siis küsis kohe, aga su sõbrannal? Ma ei saanud aru, miks see tähtis oli :P
Pärast saime kokku Teo ja Onuriga (nendega on pilt ka Cappadociast). Järjekordne tore õhtu oli. Aga ühikasse jõudsime päris hilja.
Hommikul tuli manageri naine söögilaua juurde ning muudkui seletas midagi, aga ma ei saanud arugi, et ta minuga rääkis, sest seletas ainult türgi keeles.. Siis tuli manager, hullult tõsine nägu peas, miskit ei öelnud.. Muidu ikka hommikuti tuleb küsib, kuidas läheb, ja naeratab.. Sain aru, et asi oli meie hilises saabumises, kuid ma ei mõistnud, miks. Sest meil on luba sisse-välja käia 24 tundi ning me ei teinud lärmi..
Kui õhtul peale pikka koolipäeva ühikasse tagasi jõudsime, helistas Teo ja küsis, et misprobleemid meil nüüd on.. Tema sõber,kes meile ka selle koha elamiseks otsis, oli talle helistanud ning küsinud, kas olime eelmine õhtu temaga, ning oli öelnud, et meil mngi jama.. Päris ärritav oli kuulda kuskilt kelleltki, kes asjasse üldse ei puutu, et meil jama on. Igal juhul Chalar (Teo sõber) tuli õhtul ühikasse ning me rääkisime assjad selgeks.. Ta tuli siis meile tõlgiks, sest kellegagi siin normaalselt suhelda ei saa, keegi inglise keelt ei oska.
Tuli välja, et probleem oli hoopis selles, et manager ja ta naine olid nii kaua üleval olnud, kuni me saabusime ning nad muretsesid meie pärast. Ok, saime aru, arusaamatus oli meie süü, sest me tõesti ei öelnud, mis kell tuleme.. Aga me pole seda kunagi teinud ning ei osanud arvata, et meil siin ISA on.. Õhtul just Onurile ema helistas ja küsis, millal ta koju läheb.. Hakkasime naerma ning ta ütles, et see siin tavaline, vanemad peavad alati teadma, kus ka täiskassvanud lapsed on ja millal koju lähevad.. Meie ISA peab ka teadma :P Nüüdsest siis alati informeerime manageri.. Ning ta ütles, et tegelt me ei tohiks nii tihti välja käia :D No eks näis :D

Mida kauem siin olnud olen, seda rohkem hakkan märkama inimeste igapäevaelu..
Nagu ma juba alguses kirjutasin, ei kasutata siin turvavöösid. Kuid see pole üldsegi kõige hullem nende liikluskultuuri juures. Neil on suurematel tänavatel igal pool vähemalt kaks-kolm rada ühes suunas, kõik sõidavad keset jooni, kui keegi tahab mööda saada, laseb pikalt signaali või paneb täistuled sisse.. Kui eesolija arvab, et ta võib teise mööda lassta, tõmbab kõrvale. See, et ühes tavalises sedaanis sõidab 7-8 inimest, on ok.. Politseisi näeb iga nurga peal, aga mitte kunagi kedagi kinni pidamas :P
Ning autod on esmatähtsad. Isegi ülekäigurajal peavad jalakäijad jooksma, et mitte auto alla jääda. Nii kurb on vaadata, kuidas vanad inimesed või väikesed lapsed üle tee peavad saama. Hakkasime üks kord üle tee minema ning üks auto tegi just vasak pööret, olime juba keset teed.. On ju normaalene, et ta su üle laseb ning siis edasi sõidab.. Aga ei.. Lasi pikalt signaali, tõmbas nati vasakule ning vehkis rusikat.. Pidurit ta kohe kindlasti ei kasutanud..
Ka bussijuhid on nii hoolimatud. Esiteks nad kihutavad nii mis jube, teevad äkilisi pöördeid ning pidurdusi. Peatuses panevad suvalt ukse kinni ning rohkem rahvast peale ei saa. Inimesed, kes maha tahavad minna, jäävad suht tihti ukse vahele, sest bussijuhil on kiire...
Ma arvan, et Eestis on liikluskultuur täitsa OK :)

Tuli meelde üks naljakas seik.. See siis veinisõpradele ;)
Eelmine laupäev, kui Türkeri juurde läksime, ostsime kaasa punase veini. Tahtsime midagi kohalikku. Kuna sildil kirjas polnud, mis ta on, siis ma küsisin: "Is it sweet or dry wine?", "Nono, these are all made of grapes!"
Sain kirja ka Anadolu Ülikoolist. Saatsid mulle mu buddy ning toanaabri maili-aadressi. Elama hakkan üliõpilaste korteris. Kui siin oli eelmisel semestril kokku 3 Erasmuse õpilast, siis Eskisehiris on kevad semestril ligi 80. Üks poiss on ka Eestist, õpib kunsti.. Äkki vahepeal saab paar sõna vahetada, sest mõnikord tunnen niiiii eesti keelest puudust ning siis vaene Fabrizio peab taluma eesti keelt, sest mul pole kellegi teisega rääkida ning ta on päris hea kuulaja :D