30.04.2009 - Üks päev Eskisehiris
Hommikul ärkasin umbes 10.30. Pesin hambad, panin riide, pakkisin koti, sõin hommikust. Kodunt läksin välja 11.30, et kaheteistkümneks kindlasti ülikoolis olla. Ilm oli mõnusalt soe (nii umes 17 kraadi) ja päikseline. Kuna telefonil oli krediit otsas, otsustasin väikese peatuse teha poes, osta vett ja krediiti. Esimeses poes aga kaardimaksesüsteem ei töötanud ning krediiti ei saanud, vee sain tasuta. Teisis poes sain krediiti läbi interneti, see saadeti otse mu telefonile. Kui maksma hakkasin, kaardimaksesüsteem jällegi ei töötanud. Kuidagi käte-jalgadega ära seletades jätsin oma dokumendi poodi ning läksin automaati otsima.. Vaikselt hakkas vihma sadama, kell muudkui läks edasi ning mina jooksin mööda tänavat, et automaai leida. Esimese automaadi juures proovisin 5 korda raha välja võtta enne kui mõikasin, et see masin mulle lihtsalt raha ei anna.. Teise automaadi juures sain kohe raha kätte. Tagasi poodi, maksin arve ja võtsin dokumendi.. Ning jooksuga ülikooli poole, sest olin juba lootusetult hiljaks jäänud. Kohale jõudes olin läbimärg, pealtpoolt tänu vihmale, alumised riided tänu jooksule.
Meil toimus eile kolmas võrkpalli matš. Olin võistkonnast kolmas, kes kohale jõudis, jooksmine oli asjatu.. Kõik saabusid päris hilja.. Panime vormi selga, viimased ergutussõnad ning läkski lahti. Lennukooli võrguvõistkonnad (tüdrukute-poiste võistkond) on ainsad, kes lähevad soojendusse spetsiaalse muusikaga, seljas spetsiaalsed lennukad t-särgid ning kogu soojenduse teevad koos. See kuidagi ühtlustab meie tiimi.. Kuigi vahel on ühtlusest asi väga kaugel :P Meie vastased olid see kord väga tugevad, võistlus oli pingeline ning pikk.. Kuid lõpuks kaotasime 3-0.. Kaks setti olime taga vaid paari punktiga, ühe kaotasime suurema vahemaaga. Kuigi keset mängu kõlas vandumist ja karjumist igast küljest, jäime siiski mänguga rahule. Meie võistkonnas oli vaid üks tüdruk, kes tõesti kaks kuud tagasi oskas võrkpalli mängida, ülejäänud saime selle selgeks kahe kuuga :)
Peale matši vahetasime riided ning läksime kõik koos lõunale, emotsioonid olid mõnusad, mitte vihased ega pettunud, olime rahul :) Treener ütles mulle, et kui mind järgmine aasta pole, võistkonda ei tule :P Lubasin neile ergutuskooriks tulla, kui nad finaali saavad.. Kuigi kogu see trennide ja võistluste aeg oli väga pingeline ja vahel isegi liiga stressirohke, hakkan ma seda igatsema.. Tore oli..
Peale lõunat jalutasin koju.. Ning siis jälle välja. Eestlaste Raili ja Heleniga läksime linnapeale jalutama, sest ilm oli endiselt ilus, kuid mitte väga soe. Kusjuures see oli esimene kord, kus lihtsalt niisama linna peal ringi jalutasin, üldse avastasin, et tegelikult ei tea sellest linnast suurt midagi.. Ainult natuke aega on veel avastamiseks.. Ostsime tänaval 1 (7.5 krooniga) jäätist, mis oli kuidagi mõnusalt veniv ja mitte liiga magus :) Inimesi sebis tänavatel meeletult. Siin on väikesed pargid, kuhu on ehitatud nn välijõusaalid, käisime seal nati aega veetmas. Vahel kui hommikuti bussiga kooli lähen, näen, kuidas vanadnaised pikkade seelikutega seal "hommikuvõimlemist" teevad..
Kuna oli volbriöö, mõtlesime, et võiks miskit õhtul ette võtta.. Esimene plaan oli muidugi nõia-riided selga panna ja luudadega tänavatele minna, aga politseikartuses see plaan langes ära, sest vaevalt, et politseile suudaksime türgi keeles ära seletada, mis toimub, ning olime kindlad, et ükski türklane meiega ühinenud poleks :P
Kuna volbriöö tuleb põja Euroopast, siis võtsime norrakad kampa ning tegime väikese grilli peo Heleni ja Raili rõdul. Siin ka üks Soome tüdruk, kuid temaga kahjuks ühendust ei saanud. Kuid kui norrakad kohale jõudsid, teatasid, et ei tea volbriööst mitte midagi, aga põhjus pisikeseks peoks oli hea :D Nii me siis istusimegi seitsmekesi - 3 eestlast, 2 norrakat, 2 türklast - grillisime kana ja banaane šhokolaadiga ühekordsel grillil ning rääkisime igasugu põnevatel teemadel. Kuidas jellyfishi kõrvetust kõige paremini ravida ning kuidas limuskid järglasid saavad.. Norrakad õpivad animatsiooni ning nad on lihtsalt eriti koomid kujud :D Üks neist - Olle - läheb esmaspäeval koju tagasi, Johannesega lubasime veel kokku saada.. Kuigi ma eriti erasmustega ei suhtle, leidub siin päris põnevaid inimesi.. Ning vahelduseks oli kuidagi nii lihtne suhelda eurooplastega.. Türklastega suhtlemine võib ikka mõnikord liiga arusaamatu olla..
Rõdul istudes oli soe, kuid kui koju tulin, oli väljas külm.. prrrr.. Suvi peaks ju juba olema :P
Õhtul läksin magama naeratusega :)
Meil toimus eile kolmas võrkpalli matš. Olin võistkonnast kolmas, kes kohale jõudis, jooksmine oli asjatu.. Kõik saabusid päris hilja.. Panime vormi selga, viimased ergutussõnad ning läkski lahti. Lennukooli võrguvõistkonnad (tüdrukute-poiste võistkond) on ainsad, kes lähevad soojendusse spetsiaalse muusikaga, seljas spetsiaalsed lennukad t-särgid ning kogu soojenduse teevad koos. See kuidagi ühtlustab meie tiimi.. Kuigi vahel on ühtlusest asi väga kaugel :P Meie vastased olid see kord väga tugevad, võistlus oli pingeline ning pikk.. Kuid lõpuks kaotasime 3-0.. Kaks setti olime taga vaid paari punktiga, ühe kaotasime suurema vahemaaga. Kuigi keset mängu kõlas vandumist ja karjumist igast küljest, jäime siiski mänguga rahule. Meie võistkonnas oli vaid üks tüdruk, kes tõesti kaks kuud tagasi oskas võrkpalli mängida, ülejäänud saime selle selgeks kahe kuuga :)
Peale matši vahetasime riided ning läksime kõik koos lõunale, emotsioonid olid mõnusad, mitte vihased ega pettunud, olime rahul :) Treener ütles mulle, et kui mind järgmine aasta pole, võistkonda ei tule :P Lubasin neile ergutuskooriks tulla, kui nad finaali saavad.. Kuigi kogu see trennide ja võistluste aeg oli väga pingeline ja vahel isegi liiga stressirohke, hakkan ma seda igatsema.. Tore oli..
Peale lõunat jalutasin koju.. Ning siis jälle välja. Eestlaste Raili ja Heleniga läksime linnapeale jalutama, sest ilm oli endiselt ilus, kuid mitte väga soe. Kusjuures see oli esimene kord, kus lihtsalt niisama linna peal ringi jalutasin, üldse avastasin, et tegelikult ei tea sellest linnast suurt midagi.. Ainult natuke aega on veel avastamiseks.. Ostsime tänaval 1 (7.5 krooniga) jäätist, mis oli kuidagi mõnusalt veniv ja mitte liiga magus :) Inimesi sebis tänavatel meeletult. Siin on väikesed pargid, kuhu on ehitatud nn välijõusaalid, käisime seal nati aega veetmas. Vahel kui hommikuti bussiga kooli lähen, näen, kuidas vanadnaised pikkade seelikutega seal "hommikuvõimlemist" teevad..
Kuna oli volbriöö, mõtlesime, et võiks miskit õhtul ette võtta.. Esimene plaan oli muidugi nõia-riided selga panna ja luudadega tänavatele minna, aga politseikartuses see plaan langes ära, sest vaevalt, et politseile suudaksime türgi keeles ära seletada, mis toimub, ning olime kindlad, et ükski türklane meiega ühinenud poleks :P
Kuna volbriöö tuleb põja Euroopast, siis võtsime norrakad kampa ning tegime väikese grilli peo Heleni ja Raili rõdul. Siin ka üks Soome tüdruk, kuid temaga kahjuks ühendust ei saanud. Kuid kui norrakad kohale jõudsid, teatasid, et ei tea volbriööst mitte midagi, aga põhjus pisikeseks peoks oli hea :D Nii me siis istusimegi seitsmekesi - 3 eestlast, 2 norrakat, 2 türklast - grillisime kana ja banaane šhokolaadiga ühekordsel grillil ning rääkisime igasugu põnevatel teemadel. Kuidas jellyfishi kõrvetust kõige paremini ravida ning kuidas limuskid järglasid saavad.. Norrakad õpivad animatsiooni ning nad on lihtsalt eriti koomid kujud :D Üks neist - Olle - läheb esmaspäeval koju tagasi, Johannesega lubasime veel kokku saada.. Kuigi ma eriti erasmustega ei suhtle, leidub siin päris põnevaid inimesi.. Ning vahelduseks oli kuidagi nii lihtne suhelda eurooplastega.. Türklastega suhtlemine võib ikka mõnikord liiga arusaamatu olla..
Rõdul istudes oli soe, kuid kui koju tulin, oli väljas külm.. prrrr.. Suvi peaks ju juba olema :P
Õhtul läksin magama naeratusega :)
posted by Liina | 4:36 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home