Olympos

Ühel mai nädalavahetusel käisin lõuna Türgis, Olymposel. Reede õhtul hilja hakkasime sõitma ning laupäeva keskpäevaks olime kohal. Tegelikult pole tee Eskisehirist sinna üldse nii pikk, kuid öine sõit vajas mitmeid peatuseid. Juba esimestel kuudel Türgis otsustasin, et seal tahan kindlasti ära käia. Ning saigi käidud.. koht oli võrratu, kaljud, mets, meri.. Elamine bungalotes - väikestes puu majades. Öised lõkked rannal ning pimedas läbi metsa jalutamine. Päikest ja kuumust oli meeletult, võiks öelda, et isegi liiga palju.. Päris paljud meie seltskonnast said mõnusalt ära põlenuks. Kaks päeva rannal, kolmass päev paadi-tuuril. Näidati meile ilusaimaid vaateid, saime ujuda ning grilliti kala.. Võiks öelda, et oli nagu unistuste puhkus.. Kuid siiski mitte päris. Käisin seal koos erasmustega, kellega varem polnud suhelnud.. Kuidagi raske oli nendega nüüd nii palju hiljem kontakti saada.. Kuid ma nautisin seda kohta, ilma ning olin rahul :) Läksime sinna ühe sõbra autoga (mis oli väga hea plaan, sest bussid, millega teised tulid olid nii vanad ja logud.. Üks neist läks tossama, kui paadisõidult tagasi tulime). Tagasi hakkasime tulema hommikul, et seekord siis valges sõita.. Kuid see sõit polnud kohe mitte sugugi tavaline.. Kui umbes pool maad oli sõidetud, üritas üks auto meie tähelepanu saada ning suunas meid tanklasse.. Meil oli kumm täiesti tühi.. Kui seda vahetama läksime, tuli välja, et see oli juba katki olnud viimased 100 kilomeetrit, kuid me ei tundnud midagi.. Sel ajal kui kummi vahetati, hakkas hullult suuri raketükke alla sadama, esimene kord, kui Türgis rahet nägin.. Edasi läks taevas väga halliks, tuul muudkui tõusis ning lõpuks sõitsime tõsises tormis, tuul tahtis meid teelt pühkida, vihma tuli nagu keegi ämbriga oleks kallanud ning välku muudkui lõi.. Täitsa äge oli, aga siiiski hea meel oli lõpuks Eskisehiri terve ja õnnelikuna tagasi jõuda :) Kuigi ilm oli külmem ning vihmasem..

Kui ma esialgu arvasin, et siin Türgis saab kindlassti lühikesed püksid juba märtsis jalga, siis tegelikult polnud pool maidki veel nii soe, et miskit õhemat selga panna.. On küll meist nii palju lõunas, kuid ilm on ikka väga imelik.. Samas on väga ohtlik midagi õhemat selga panna.. Kohalikud käivad ka 30 kraadise kuumusega mustas, pikkade pükste ja varrukatega.. Ning kui siis kellelgi on miskit õhemat seljas, on ta kindlasti kõigi tähelepanu all.. Ega muidu hullu poleks, las vaatavad, kui tahavad, aga kahjuks on siin ka mõned ebanormaalsed, kes sind jälitama hakkavad ning ei lõpeta.. Ühel pühapäeval käisime jalutamas, Helenil ja Railil mõlemil olid lühikesed seelikud.. Ning üks vanem härra jäitas meid ligi 2 tundi, hiljem liitus taga üks noorem härra.. Käisime söömas, kkaubanduskeskuses, ei midagi, nad ei andnud alla.. Kahtlane, ei öelnud ka midagi, lihtsalt jälitasid keset päeva. Lõpuks kohtasime ühte türgi sõpra, kes meid koju saatis..

Mõtlesin, et kirjutan veel mõnest imelikust/naljakast juhtumist Türgis..
Ühel õhtul läksime tüdrukutega veini jooma, sellisesse mõnusasse hubasesse kohta, kus alati oli rahvast päris palju. Tellisime kõik klaasi valget veini.. Ning mingil põhjusel pidime seda väga pikalt ootama.. Lõpuks tuli välja, et üks teenindajatest käis seda poes ostmas.. Aga vähemalt oli külm..
Eskisehiris, ning vist tegelikult kõikjal Türgis, on meeletult palju playstationi mängukohti, mis on alati kutte täis, kes jalgpalli mängivad.. See on siinne lemmik ajaviide.. Läksin üks päev sõpradele külla, teadsin, et nad vist õpivad, kuna eksamite aeg.. Elutuba oli kutte täis, kõik istusid teleka ees ning olid niii hõivatud jalgpalliga :P Üleüldse on jalgpall siin nii oluline, kõigil oma lemmik meeskonnad, ei aksepteeri, et minul pole :P Iga nädal on matsid ning kodumeeskonna võidu puhul linna juubeldust täis..
Kurb vaatepilt linnas on väikesed lapsed, kes üritavad sulle iga hinna eest salvhakaid müüa või niisama kerjavad, nad näevad nii armetud ja mustad välja, lihtsalt kahju..
Praegu miskit sellist põnevat meelde rohkem ei tulegi..