Viimased toimetused.. Otsad kokku.. Head aega Eskisehir..

Täna 9. juunil teisipäeval olen ma Istanbulis, viie tunni kugusel Esikisehirist, jättes endaga vaid mälestused..
Kogu see aeg siin Türgis on nii kiiresti läinud ning eriti veel see lõpp.. Juuni esimesed nädalad on koolis eksamiteks.. Ning juba enne käisin mööda kooli, et saaks ikka võimalikult mugavalt eksami ajad. Kui Eestis saab konkreetse õppejõuga läbi rääkida, et eksam ette ära teha, siis siin on see täiesti välistatud, et keegi teeb eksamit teistest eraldi. Samuti ei pane õppejõud paika eksami aegu, selleks pidin käima rääkimas tähtsamate tegelastega, et saada kõik oma 5 eksamit esimese nädalaga tehtud.. Siin muuudeti neid eksami aegu iga päev, niiet enne konkreetset eksamit ei saanud üldse kindel olla, millal see ikka toimub.. Tahtsin eksameid esimesele nädalale, et siis teine nädal kuskil veel ringi vaadata ning siis koju.. Kuid kahjuks siiski viimane eksam jäi esmaspäeva peale.. Mõtlesin küll siis viimase nädalavahetuse kuskil mujal veeta, aga kuna kõik eksamiteks õppisid, siis polnud kedagi kaasa võtta ning lõpuks otsustasin siiski Eskisehiris viimaseid päevi veeta..
Selleks, et lõpetada semester Anadolu ülikoolis erasmusena, peab igasuguseid pabereid täitma, allkirju koguma kohtadest, kus ma varem käinud polnud, nt folkloori keskusest, raamatukogudest, haiglast, spordikeskusest.. Sain veel mõnusalt peakampuses, millest ma tegelikult eriti miskit ei tea, kuna õppisin teises kampuses, ringi joosta.. Kõige põnevam oli saada allkiri folkloori keskusest.. See asub ühe hoone keldri korrusel, kõik ruumid olid inimestest tühjad.. Lõpuks leidsin sööklast kaks meest, küsisin neilt, kas teavad, kelle juurede peaksin lehega minema, üks võttis taskust pastaka ning pani mulle allkirja.. Ega ma kindel pole, kas see sai õigelt inimeselt :P
Reede õhtul käisime viimast korda veel türgi sõpradega väljas, laupäeval oli eramuste viimane pidu.. Pühapäeval mängisid erasmused viimast korda jalgpalli, mis oli päris põnev..
Eskisehirist lahkusin esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.. pühapäeval oli veel täitsa tunne, et kellegagi hüvasti jätta ei viitsi ning lihtsalt lähen minema, kuid esmaspäeval peale eksamit muudkui jooksin mööda linna ringi, et veel viimast korda saada inimestega kokku ning öelda hüvasti.. Samas veel asjade pakkimine.. Täiesti jube kui palju võib kuudega asju koguneda.. Sai päris mitu kotitäit asju ära visatud ning riideid sinna jäetud.. Lihtsalt ei mahu ju nii palju kohvrisse..
Kui läksin ühtede sõpradega hüvasti jätma, siis neile järsku koitis, et ma lahkun ning siis tuli kohe kiire plaan, et miskit peab ikka enne tegema, kui lahkun.. Nii meil siis oligi viimane pannkoogi õhtu..
Hetki ning inimesi on ikka päris palju, keda igatsema jään.. Kuid see etapp on nüüd siis läbi..
Täna hommikul saabusin Istanbuli, peatun mõned päevad Kamila juures ning siis koju..