Ja kirju ja külalisi ootan ka :)

Minu aadress: Yenibağlar mh. Hacı Hüsnü Sk, Başak Apt 9/8 Eskişehir, Turkey

Palju õnne meile :)

Soovin kõigile Eesti sünnipäeva puhul õnne :)
Nagu uudistest lugenud olen, on Narvas ja mujal Eestis kõik väga kenasti :)
Siin ka.. Mulgi oli vaba päev.. Läksin hommikul kooli, kuid tänane ainus loeng jäi ära.. Nüüd siis olen kodus ning valmistun õhtuseks Eesti õhtusöögiks :)
Meiega liitub ka Üllo - eestlane, kes õpib siin keraamikat. Me kohtusime eelmisel kolmapäeval Erasmuse tudengite õhtusöögil. Teadsin, et siin üks Eesti poiss, aga kes ja kus, polnud aimugi.. Nii siis tuligi ringis istudes ja end tutvustades välja, et tema ongi eestlane :) Kui laua taha istusime, ütlesin talle, et ta mu kõrvale istuks, saaks peale 6 nädalat ka eesti keelt rääkida.. Kuid varsti polnud ma enam kindel, kas see oli hea mõte, sest inimesega näost näkku eesti keelt rääkida peale pikka aega inglise keeles suhtlemise.. Kõik ülejäänud meie ümber rääkisid inglise keelt.. Mitte miski ei tahtnud välja tulla.. Et teda tänaseks õhtusöögile kutsuda, läks mul vähemalt 3 minutit ning iga teine sõna oli emm.. nagu... emm :D
Aga täna peaks juba kergem olema.. peale nädalavahetust ;)
Erasmuse õhtusöök iseenesest oli kena. Rahvast väga palju, suhtlesin nendega, kes mul ümber istusid, kuid siiski tundub, et türklastega suhtlemine on hetkel olulisem. Vaid Ülloga vahetasime numbreid ning küllap ka vahel saame kokku, et eesti keeles lobiseda :) Teiste Erasmuse tudengite kohta ei tea.. Laupäeval toimub ekskursioon, äkki oleks põnev liituda..

Aga siiski palju õnne meile ning olgu kõigil mõnus päev :)

19.02.2009 - Lend Eskisehir-Istanbul.. Kapten.. Esimene ohvitser.. Kolmas piloot - Liina Rätsep :D

Ja niii oligi :D
Nagu ma juba varem kirjutasin, on mul siin kolmandal kursusel üks tore piloodist sõber Gün. Neljapäeva õhtul lendasin Eskisehirist Istanbuli. Gün viis mu lennujaama ära ning ootas koos minuga lennukit, mis jäi hiljaks. Nii hilines ka väljalend ligi tunni. Esialgu Gün ootas, aga üks hetk teda enam polnud, mõtlesin, et ongi hea, mis ta ikka niisama aega raiskab..
Siis oli aga aeg lennukisse minna. Enne kui me siseneda saime, tuli minu tore sõber lennukist välja ning ütles mulle, et ma küsiksin kaptenit ja kokpiti näha.. Nii ma siis sisenesin Airbus 319sse, uksel küsisin kaptenit näha.. Sellele vastati vaid "hiljem". Läksin oma kohale lennuki sabas, seal aga oli üks väga kavalalt naeratav stjuardess, kes teadis juba, kust ma pärit ja kes olen. Ajal, mil näidati lennuohutus videot, tuli stjuard minu juurde ning ütles, et kaptenil on paar sõna mulle, kas saaksin ette poole istuda. Miks mitte.. Pandi mind business-classi istuma.. Hmm, palju mugavam ja rohkem ruumi :D Siis aga tuli ta uuesti ning ütles, et kaptenil lennu ajal aega pole, seega saan kohe korraks kokpiti. Jätsin koti toolile ning järgnesin stjuardile. Sisenesin kokpiti, endal süda tagus sees.. Ja siis pandi mind pilootide selja taga olevale toolile istuma, turvavöö kinni ning kapten küsis, kas tahan koos nendega lennata?.. MUIDUGI TAHTSIN :D
MA olin suht sõnatu, ei teadnud, mida öelda, kuidas olla.. Üritasin hästi vaikselt istuda, mitte liigutada ja häirida neid.
Tegid ära check-listi ning lennuk hakkas liikuma, juba maapinnal ruleerivast lennuki kokpitist oli hoopis teine tunne välja vaadata. Siis tuli hoovõtt ning õhkutõus.. AAAAAAA Te ei kujuta ettegi, kui äge see oli.. Ja siis pani kapten autopiloodi peale ning hakkasime lobisema. Ma usun, et kõik piloodid on toredad :) Näitas mulle igasugu näidikuid, nuppe. Airbus on niiii tark, leiab igasugu vead üles ning tevitab piloote. Stjuardess tõi mulleteed ja võileiba, pähe sain klapid ning istusin seal nagu eriti tähtis asjapulk :D Ilm oli esialgu väga ilus, aga peale 15 minutit (lend kestis kokku 35 minutit) läks vihmaseks ning hakkas päris kõvasti raputama.. Äge oli :D Siis hakkas aga pilvede vahelt SUUUUUUR Istanbul paistma ning varsti oli aeg maanduda.. Kõige ägedam on maandumine.. Meid vist unustati ära ning piloodid olid segaduses, kkuhu nad parkima peavad.. Keerasid juba parkimiskoha poole, kui alles meie ette tuli auto kirjaga "follow me".
Viimased laused ning kui kõik ülejäänud reisijad olid lennukist lahkunud, võtsin minagi oma asjad ning ruttu bussi, mis minujärgi ootas. See pidi küll saladus olema, et kokpitis lendasin, kuid nagunii said kõik aru, sest naeratus lihtsalt ei kadunud näolt.. Praegugi, kui sellele tagasi mõelda, on naeratus näol ning käed nati kihelevad :)

MA ei saa aru, kuidas see juhtus, kuidas see võimalik oli.. Gün on lihtsalt püarim :D Ei tea, kuidas mul küll nii vedada sai ning ta mu sõber on..

Istanbulis sain Fabrizioga kokku, kallistasin teda ning hüppasin ringi.. Ainus, mis öelda suutsin, oli "Sa ei kujuta ette, mis juhtus".. Ta oli väga segaduses, ei saanud kohe üldse aru, mis juhtunud oli.. Hiljemgi küsis veel, et ega mulle mngeid narkootikume sel lennul ei antud :D Kuna Kayseris seda ette ei tulnud, et ma ringi hüppaks ning naeratus lihtsalt ei kao näolt, siis ta oli suht üllatunud, et ma selline olin :P Ega seda eriti ei juhtugi, et ma selline oleks.. Nagu isa ütleb "Lind lasi pihku :D"

Aga põhjus, miks ma üldse Istanbuli läksin, oli Eesti. Neljapäeva öö olin Istanbulis ning reede hommikul jällegi lennukile ning Riia poole. See lend polnud pooltki nii põnev, pigem väsitav, kuna kestis 4 tundi, olin öösel magamata ning mu kõrval istusid purjus lätlassed, kes olid just puhkuselt tulnud ning ei mõistnud, et miks magada tahan.. Miks nendega konjakit ei joo ja ei laula.. Siiski sai see lend õnneks läbi. Peale kahte tundi bussile ning Tallinna poole.. Õnneks bussis sain nati magada, kuid mu ees istus ülbe tädike, kes lassi tooli nii alla, et jalgu polnud kuhugi panna :S
Vaid mõned üksikud inimesed teatsid, et nädalavahetuse Tallinnas veedan, seega suur üllatus.. Põhjus tulekuks oli vanaema 75 juubel.. Ning see tasus end ära.. Mina olin õnnelik, tema oli õnnelik, kõik teised olid õnnelikud :)
Pühapäeva hommikul jälle Riia poole ning "koju" tagasi.
Väga vabandan nende ees, kes oleks ka tahtnud kohtuda, aga ei teadnudki, et Eestis olen.. Lihtsalt see üks päev ja kaks ööd oli niiiii lühike.. Aga varsti (aeg lihtsalt lendab) kohtume nagunii :)

Aga nüüd ma tean MIKS :D Tahan lennata :D

Anadolu Ülikooli Tsiviillennundus osakond

Esmaspäeval kell 9 algas esimene leong - Introduction to Civil Aviation. Õpilased ruumis olid suht ehmunud, kui mid nägid, kuid õppejõud esimese hooga ei tabanudki, et ma türklane pole :P Loeng on inglise keeles. Nii alustaski õppejõud loengut inglise keeles, kuid varsti läks sujuvalt üle türgi keelele.. Aga siis ma ütlesin, et ma ei saa aru, ning edasi oli kogu loeng inglisekeelne :) Õppejõud on väga positiivne ning tore naisterahvas ning temaga on mul ka teine esmaspäevane loeng.
Koolis ikka kohtab ka üksikuid tüdrukuid. Ka esimeses loengs oli üks tüdruk ning pilootideks õpib kaks tüdrukut. Siiski on kõigile siin kuidagi arusaamatu, et ka mina tahan piloodiks saada..
Hommikul bussiga kooli minnes nägin üht poissi, kel oli seljas jakk kirjaga "Flying", mulle meeldis see jakk.. Ja siis kui mul paus oli (esimene loeng pidi kestma 3 tundi, aga kestis vaid tunni seekord) tuli see sama jakiga poiss muga rääkima. Ta on kolmanda kursuse piloot, ootab, et lendama saada. Ta on niiii tark ja teab lennundusest nii palju. Ta isa ja vend on mõlemad military piloodid (sorry selle inglisekeelse sõna pärast, lihtsalt olen terve päeva üritanud mõelda, kuidas see sõna eesti keeles oli, aga ei tule meelde). Ning nüüd ma julgen öelda, et mul on tore sõber, kes muudkui utsitab mind tagant ning jagab oma tarkust minuga :)
Peale kooli käisime Burakiga (korterikaaslane) politseis, et mulle elamisluba saada. Siis kui viisa sain, öeldi, et saan seda taodelda ühe kuu vältel, aga Kayseris ma seda teha ei saanud ning kuu saigi mööda. Küsisin Kayseris, et kas saan seda hiljem teha, ütlesid, et pole probleemi.. Nüüd aga ei tahtnud nad seda mulle anda, sest olin hiljaks jäänud. Aga Burak oli tubli rääkija :)
Täna jälle üheksaks kooli. Oli ainult üks loeng: Flight Performance. Õppejõuks on pilootide osakonna juhataja, vanem härra, kes on lihtsalt liiga äge. Teeb nalja, samas räägib ainet nii arusaadavalt ja huvitavalt. Ning ta teab Eestist ja meie koolist päris palju, märtsis tuleb teid külastama :)

Nagu ikka on türklased super sõbralikud, mul juba kahe päevaga uusi sõpru, toredaid sõpru. Erasmuse tudengitega pole kokku saanud, sest meetingute ajal olen koolis olnud.. Ning polegi enam kindel, kas olekski hea neid kohta, inimesi tekib nii palju, et ei jõua suhelda.. Ning türklased on ägedad.
Täna kohtusin ühe poisiga, kes tuli just Leedust tagasi, oli seal vahetusõpilane. Võttis kaasa ka oma sõbranna. Nüüd on mul kaks sõbrannat siin :)

Elu Eskisehiris on mõnus. Kõik on nii vaba ja tavaline. Siin on isegi mõnusad kohvikud, kus saab lattet, cappucinot ja muud head-paremat. Kaubanduskeskus on lihtsalt kaubanduskeskus, mitte noorte kohtumispaik.
Siiski on see türgi. Igal nurgal värske saia poed - türklased söövad meeletult saia-. Pisikesed õmblustöökojad, kingsepad, second-handid. Esmaspäeva õhtuti kohalik bazar - turg, kust saab türgis kasvavaid puu-ja juurvilju. Siin kasvatatakse isegi banaane.

Nüüd olen Melisa ja Burakiga elanud koos 6 päeva. Nad on väga ägedad. Täna käisime koos klassikalise muusika kontsertil, plaanime minna teatrisse (kõiki neid asju saab teha ülikoolis, kas tasuta või väga odavalt), nad on sukeldujad, teavad parimaid kohti Türgis ning parimaid hindu.. Kevadel lähen koos nendega uuesti proovima :D Melisa õpetab mind tule-boidega mängima.. Äkki saab nati ka selgeks.. Juba nendega koos veedetud aeg on nii tore, et palju rohkem polegi vaja :)

Kui kellelgi kasvõi nati peas mõlgub kuskile minna, kuskil mujal õppida.. Kasutage juhust, te ei kujuta ettegi kui hea kogemus see on :)

Sõbrapäev

14 veebruar 2009 jääb meelde kui üks parimaid sõbrapäevi.. Senini..
Umbes poole kolme paiku päeval jõudsid Eskisehiri Teo ja Söyleman, kes olid Anakrast peale võtnud Kamila ja Monika. Näitasin neile oma uut kodu, tutvustasin uusi korterikaaslaseid. Melisa tegi super head india teed, õpetas mullegi, kuid ma ei tea, kas Eestis oleks kõiki neid vürtse saada, mis ta sinna lisas.
Kui olin juba 3 päeva suht dieedil olnud (Kayserist dieedil, seal lihtsalt sai liiga palju söödud, nüüd siis jälle normaalselt), siis eilne õhtusöök oli jällegi liiga rikkalik, aga niiiiiiii hea :) Kuna poisid olid peale pikka sõitu väsinud, siis puhkasime nati hostelis ning õhtul läksime kõik koos mu uute elukaaslastega välja, parimaid kohti Eskisehiris avastama.
Nii tore õhtu oli ning mul oli nii hea meel see päev veeta inimestega, kes on mulle Türgis kõige kallimaks saanud. Muidugi igatsen ka teid seal Eestis ja mujal, aga meie saame kokku jälle :)
Täna hommikul valmistasid Melisa ja Burat hommikusöögi, mis kõigile väga maitses, ning oligi jälle aeg head-aega öelda.. Taas kord see kõige raskem hetk.. Aga need inimesed on niiiii kalliks saanud, et kindlasti selle aja jooksul siin Türgis kohtume veel ning kes teab, ehk ka peale Türgit :)
Ilusat nädala algust teile.. Mina igastahes olen väga elevil.. Homme hakkab koool :D

Pildid

http://picasaweb.google.com/linx999/HetkiKayserist#

To Fabrizio..

Fabrizio asked me to write something in English, because he wants to read as well.. So a little-bit..
I'm doing good, I like Eskisehir. It is more easygoing than Kayseri, more exchange students, not so many people staring at me :P
I live quite near to the main building of uni, but my faculty is in 10 minutes drive by bus.. I share a flat with a couple, they are really nice :) And rent here is much cheaper than in Kayseri was.. Some military planes are flying over during the day, so I just have to walk around my head in heaven :D I haven't met many people yet, but it just a first day..
Well, I also would like to read your blog ;)
Miss you a lot.. And all the others :)


This time my shoe is better.. Definitely :D

Holiday :D

Järjekordne põnev nädal on mõõdunud eelmisest sissekandest. Ma siis jälle üritan alustada sealt samast..
Niisiis nagu tiitel ütleb: PUHKUS :D
Neljapäeval sai kool läbi.. Reedel otsustasin ma magada täpselt nii kaua, kuni und on.. Ma arvasin, et seda jätkub kuni kella kaheni vähemalt, aga kell 10 olin üleval. Kuna juba vaikselt mõtlesin Kayserist lahkumisele, siis hakkasin mõtlema ka asjade pesemisele, pakkimisele.. Liiga vara mõtlesin :D
Peale lõunat käisime oma väikese grupiga hamamis. Hamam on türgi saun, mis erineb väga meie saunast. Ruum on avar, õhk on niiske, kuid mitte väga palav, seinte ääres on kausid kopsikutega, et vett võtta ning end kasta. On ka kuumem ruum, kus siis higistada, kuid ka seal on õhk väga niiske.. Alguses olime väga segaduses, ei teadnud, kuidas olla, mida teha. Aga õnneks oli seal üks kohalik naine, kes - üllatus,üllatus - inglise keelt natuke oskas. Seal oli ka 5 väikest tüdrukut, kes olid meist nii huvitatud, muudkui jalutasid ümber meie, naeratasid, üritasid miskit inglise keeles küsida..
Kui olime piisavalt kaua higistanud, võeti meid ükshaaval ette, ruumi keskel oli lavats, kuhu üksteise järel pikali heitsime ning meid kareda nuustkuga puhtaks küüriti.. Te ei kujuta ettegi kui musta ja räpasena ma end tundsin.. Ma poleks elus uskunud, et üks inimene saab niiiii must olla.. Ja ma ei olnud ainuke, kes shokis oli, ka teised tüdrukud ei uskunud oma silmi.. Hamamisse peab tihedamini minema ning laskma end puhtaks küürida.. Kuid järjekordne tore kultuuriline elamus :)

Siia vahele väike meenutus ühest meie keeletunnist, kui meile tutvustati natuke türgi kultuuri. Õpetaja näitas videot türgi traditsioonilisest paari panekust. Noormehe ema valib välja tüdruku, kes talle meeldib, läheb tüdruku vanemate juurde, küsib, kas võib oma perega neile külla minna.. Kui luba olemas, läheb noormees koos ema-isa, lillede ja šhokolaadiga tüdruku, keda ta kunagi näinud pole, perele külla.. Istutakse, juuakse teed, vesteldakse.. Lõpuks küsivad vanemad tüdrukult, kas see noormees talle sobib, kui jah, siis saab neist paar, kui ei sobi, peab poisi ema veel vaeva nägema..

Hamamis, enne kui lahkusime, tuli üks vanem naisterahvas meilt järjest küsima, kas oleme abielus ning kas lapsed juba on..

Reede õhtul olid esimesed lahkujad..Itaallane Kiara ja sakslane Irmi läksid Istanbuli bussile. Enne seda istusime koos, viimased jutud. Nii kurb oli, sest mina ja Martin oleme ainsad, kes ei läinud Istanbuli, teised kõik seal ning saavad kohtuda.. Kui vaid soovivad..
Võtsin Eestist kaasa pudali Vana Tallinnat ning Eesti komme.. Jagasin enne tüdrukute lahkumist neid.. Kui olime head aega öelnud, istusime teistega edasi.. Kuid see polnud enam see sama..

Laupäeva hommikul jätsime hüvasti itaallase Fabrizioga.. See oli veelgi raskem, sest ta oli/on mu lemmik.. Aga kindlasti saame Istanbulis, Eskisehiris, Trabzonis kokku veel..
Kamila sõbranna Poolast tuli talle neljapäeval külla. Tahtsime talle parimaid kohti Kayseri ümbruses näidata, seega läksime koos Teo ja Söylemaniga Cappadociasse.. See kord käisime kohtades, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Külastasime maa-alust linna. Täiesti uskumatu, mida inimesed teinud on.. Neil oli kõik vajalik maa all olemas.. Aga siiski ma ei mõista, kuidas nad seal elada suutsid, maa all oli külm, niiske ning pime..
Päikese loojangu ajaks jõudsime lossi juurde, mis nägi välja nagu kõik ülejäänugi, kuid veelgi võimsam.. Künka tippu uuristatud käigud, ruumid toad.. Kuid jõudsime liiga hilja ning sisse ei saanud enam. Vaatasime lossi ümbruses ringi, sest ka seal oli põnev - mööda kaljuseina läksid erinevad uuristatud ruumid alla.. Aga läks pimedaks ning ohtlikuks..
Õhtul käisime Türgi traditsioonilisel õhtul. Õhtu toimus maa-aluses restoranis, kus olid pikad lauad, laual snäkid, rakõ ning türgi vein. Esinemised olid hoogsad ning toredad, erinevad tantsud, muusikapalad.. Naljakas oli see, et enamik publikust olid türklased.. Siiski meie kõrval lauas olid sakslased.. Ja te ei kujuta ettegi kui head kõhutantsijad on saksa vanamehed :D

Pühapäev oli lume päev :D
Kayseris oli ilm väga ilus ning päikseline, arvasime, et tuleb parim suusatamis-lauatamis päev.. Kuid kui Erciyesi jõudsime, oli seal väga külm, tuuline ning sadas tugevat lund.. Kuna ilm oli halb ning eelmisest õhtust olin väsinud, otsustasin sel korral suuskadega mäest alla tulla, kartsin, et lauaga ei saa hakkama.. 11 minutit liftiga mäest üles minna oli jube, sest tuul oli niiiiii tugev, kuid mäest alla tulla oli kõvasti lõbusam.. Siiski suusad polnud just päris see, mis lootsin, kordagi ei kukkunud ning kuidagi igav tundus.. Kui olin paar korda üles alla ära käinud, otsustasin laua vastu vahetada.. Hommikul, kui suusad võtsin, siis instruktor, kes mulle eelmisel korral õpetussõna andis, arvas, et ma ikka peaks lauda ka see kord proovima.. Ning ta oli nii õnnelik, kui nägi, et suusad laua vastu vahetasin :D ning peale seda läks lõbusaks.. Kuidi ilm läks ainult hullemaks, oli mul palju toredam, kukkusin alguses päris palju, ei mäeltanud täpselt, kuidas lauaga mäest alla saada,aga väikese harjutamisega hakkas asi päris hästi välja tulema.. Lihtsalt super päev oli..
Arvake ära, kes nägi kõige tobedam tol pühapäeval välja Erciyesis? Ja vastus on: LIINA :D Kuna ma suusariideid kaasa ei võtnud, siis püksid laenasin sealt.. Kuna rahvast oli palju, siis kõik püksid olid juba välja laenutatud, välja arvatud ühed paksud retuuside moodi kirjud, mis ma siis endale jalga sain.. Kui sinna juurde panna mu kilekas, mis pidevalt poole kõhu peal oli, siis võib öelda, et sai päris koomilise vaatepildi :D

Oleme Kamilaga kohalikud teletähed.. Esimest korda sattusime uudistesse oma kokkamisega ning teist korda suusatamas. Üks telekanal tuli sinna inimestelt intervjuusid võtma, kui nad kuulsid, et mäel on ka kaks tüdrukut Euroopast, tahtsid nad intervjuud ka meilt..

Pühapäeva õhtu pidi olema meie viimane Kayseris.. Seega veetsime selle koos oma kohalike sõpradega.. Kuid kuna õhtu pikale venis, siis esmaspäeval magasime poole päevani, pakkisime kotid, jätsime veel viimaste kursusekaaslastega hüvasti ning läksime ühe sõbra juurde, ei tahtnud enam õhtul Ankarasse minna, kuna sõit sinna võtab 5 tundi.. Aga Bahril polnud selle vastu midagi, et ühe öö tema juures oleme.. Hommikul tegime poistele omletti, aitasime korterit koristada.. Elu türgi õpilastega oli palju toredam, kui meie tühjas ühikas.. Kuna niiiii raske oli öelda head aega.. jäime veel üheks ööks.. Järgmiseks hommikuks olid eesti-poola pannkoogid..
Aga ausalt öeldes.. Aina raskemaks läks.. Tahtsime hommikuse bussiga juba Ankarasse minna, mina tahtsin edasi Eskisehiri tulla, aga lõpuks saime bussile kell 4, Ankarasse kell 9.. Oli liiga hilja edasi minna, ei tahtnud siia öösel jõuda, seega otsustasin koos teistega Ankarasse jääda..
Meile tuli bussi vastu üks Söylemani sõber, kelle juures ööbisime. Elu Ankaras on hoopis midagi muud kui Kayseris.. Liiklus on veidi viisakam, selle kuti korter oli lihtsalt väga ilus, linn ja inimesed hoopis vabamad..
Õhtul läksime jazz-baari üht poola jazz-gruppi kuulama.. Kui ma olen niiiii palju kordi arvanud, et mul on olnud parimad õhtud Türgis, siis eilne õhtu oli lihtsalt PARIM. Koht oli väike, kuid hubane, inimesi polnud liiga palju, kõik teadsid, miks sinna läinud olid.. Õhtu täis jazzi.. Te ei kujuta ettegi kui hea see tundus peale kuu aega türgi muusikat.. Poola grupp on hea, kuid sel ajal kui nad laval olid, arendasime aktiivset vestlust, sest uued inimesed, uus koht..
Peale poola bändi tuli aga üks kohalik bänd, kes mängisid vanu mõnusaid tuntud lugusi.. Terve õhtu olime lava ees ning lihtsalt ei saanud lõpetada tantsimist, sest see oli liiga hea.. Ning trompetist ja saksofonist mängisid mulle :D

Täna hommikul aga bussile ning Eskisehiri. Bussijaamas kohtusin oma korterikaaslasega. Elan väikeses kahetoalises korteris koos poisi ja tüdrukuga, nad on toredad ning korter on kena.. Käisime ostsime mulle second-hand voodi, mis on ka mugav ma loodan.. Käisime koolis.. Kirjutasin, et tulen neljapäevall läksin kooli, kuid keegi ei osanud mind oodata.. Pean homme uuesti minema, et paberidkorda saada.. Türgi ma ütlen...
Linna peale veel ringi pole käinud, nii palju ainult, et kooli - koju.. Pakkisin oma asjad lahti, vestlesin korterikaaslastega.. Lihtsalt mõnus päev..
Üle Eskisehiri lendavad hävitajad.. Ei tea, kes küll nüüd kade on ja oleks ka siia pidanud tulema :P
Lennunduskoolis olen ainuke Erasmuse tudeng.. ning mingil põhjusel ei saanud nad aru, miks ma olen valinud ained erinevatest erialadest, erinevatelt kursustelt.. See tundus imelik, sest olen selle mehega niiiii palju maile vahetanud, rääkinud, et võin kõiki inglisekeelseid aineid võtta.. Ning täna oli ta segaduses.. Eks ma homme näen, milles probleem on.. Sest täna nad rääkisid sellest türgi keeles, ma ei mõistnud, aga Melisa (mu buddy - korterikaaslane) tõlkis mulle hiljem..
Ma arvan, et siin saab tore olema.. Ma vähemalt loodan..

Isale: kuigi siiani on kõik mu türgi sõbrad olnud meessoost (Melisa on esimene naissoost sõber siin) ära lambaid oota..

Görüšürüz - head aega!

Esmaspäev oli jällegi tavaline koolipäev, kuigi vaikselt hakkas kohale jõudma, et varsti on see kõik siin läbi.
Donna osganiseeris mulle peale lõunaks visiidi Erciyesi ülikooli tsiviillennundus osakonda. Üks türgi tüdruk tuli tõlgiks, Kamila fotograafiks kaasa. Türgis on vaid kaks kooli, kus õpetatakse tsiviillennundust: Kayseris ja Eskisehiris, kuhu mina nüüd varsti lähen. Mul oli hea meel, et oli võimalus ka siinset kooli külastada ning neil, kes mind vastu võtsid, oli samuti hea meel. Kuid olin suht üllatunud nende õppimistingimustes. Kõik nägi vana välja, kõike oli nii vähe.. Õpilasi siin ligi 2000, klassid on 150 inimest. Küllap praktikumid viiakse ikka läbi vähemate õpilastega.. Neil õpetatakse välja mehaanikuid, avioonikuid, elektroonika spetsialiste. Paar aastat tagasi avasid ka pilootide osakonna, kuid neil pole veel õppejõude. Ka praktika lennukeid ning lennurada puuduvad. Aga mis mulle kõige rohkem meeldis oli, et õpilased on ise ühe pisikese lennuki ehitanud ning saavad sellega proovilende teha, et teaksid, kuidas kõik ikka reaalsuses töötab. Kooli tagahoovis on neil kolm vana sõjalennukit (1970ndatel õhujõudude teenistuses olnud lennukid) ning kaks politsei kopterit.. Need olid päris põnevad :)
Kuna kõik käis läbi tõlkimise, siis oli päris raske midagi küsida või arutada.. Aga mulle meeldis see külasstus. Pärast kutsuti meid sekretäri kabinetti ning pakuti kohvi ning rääkisime niisama Eestist, Poolast, Türgist.
Hiljem saime juhuslikult kokku poistega, kellega kaks nädalat tagasi mäel käisime. pinnisime neilt välja, et lähme ka teisipäeval mäele ning nad lubasid meid hommikul pool üheksa peale võtta.
Eelmisel korral organiseeris Teo mäelemineku ning organiseeris ka väga odava hinna, kuid teisipäeval ta kahjuks meiega tulla ei saanud..
Esmaspäeva õhtul sõitsime linna kõrval asuva künka otsaning nautisime vaadet õhtusele linnale.. Meiega tulid ka kaks kutti, keda nägin esimest korda.. Üldse siin kõib nii palju inimesi läbi, et igapäev jälle kohtab kedagi uut.. Umbes poolteist nädalat tagasi logisin oma kontoga sisse couchsurfingu portaali. See on koht, kus inimesed saavad endale kohalike juures ööbimist otsida, kui reisivad, või kodus saavad rändajaidvastu võtta. Kui sinna sisse logida, näitab see, kus sa asud.. Seega kõik Kayseris olevad hostid kirjutasid mulle, et saan nende juures ööbida ning nad võivad mulle ümbrust näidata.. Aga ma lihtsalt ei jõua kkõigiga kohtuda ning ümbrust vaadata. Ühele kirjutasin vastu, et elukoht olemas, pole probleemi. Ta vastas, et ok saame niisama kokku.. Ma rohkem ei vastanud.. Ja nüüd siis esmaspäeval sain taga seal künka otsas kokku ning ta kohe küsis, miks ma talle ei vastanud :D

Teisipäeva hommikul olime pool üheksa valmis.. Ootasime üheksani, vahetasime riided ning läksime kooli.. Suusatamine jäi ära...
Kolmapäeval tegime igaüks oma maast ning koolist ettekande. See oli tore, sest sai rohkem teada teiste maade, traditsioonide kohta.. Ma usun, et ma teadsin palju rohkem Poolast, Saksamaast, Austriast, Itaalast, kui teised Eestist.. Jagasin ka eesti komme, need läksid kõigile väga peale :)
Õhtuks olime Kamilaga õhtusöögile kutsutud. Üks kutt ülikoolist valmistas parimat kala koos riisi ja salatiga. Super hea oli.. Ta on 5 aastat abielus olnud ning peale abiellumist pole enam üldse süüa teinud, kuna see on naise kohustus.. Milline raiskamine..
Me Kamilaga valmistasime minu magustoitu, ka see tuli väga hästi välja :)
See õhtu oli täielik türgi õhtu, meid oli kokku 9, peale minu ja Kamila oskas inglise keelt vaid 2. Sama kutt, kes mult esmaspäeval küsis, miks ma talle ei vastanud rohkem, oli oma tüdrukuga.. Hiljem saabus ka ta parim sõber, kes polnud tüdrukuga kohtunud.. Mõtlesid nati nalja teha ning ütlesid sõbrale, et tüdruk on Venemaalt, nimi on Aljona ning ta räägib ainult inglise keelt.. Sõber aga inglise keelt ei osanud.. Ning ühel hetkel hakkas tüdruk rääkima, et talle ta oma poiss Tevfik enam ei meeldi, vaid talle meeldib tolle parim sõber Osman. Osman muutus nii närviliseks ning ütles, et tal tüdruksõber olemas ning miks ikka Tevfik ei meeldi, ta ju nii tore, Aga Aljona ei jätnud järele, tahtis Osmani.. Lõpuks Osman pisut sulas.. Aljona tahtis Osmani suudelda, aga kutil oli habe ning see ei meeldinud.. Tüdruk palus poisil habe ära ajada.. Alguses poiss keeldus, kuid varsti läks vannituppa ning nati aja pärast tuli tagasi, habe aetud.. Me pole ammu enam niiiiiii palju naerda saanud :D Ning siis Osman arvas, et on õige aeg suudlemiseks, kuid Aljona muutus häbelikuks..
Lõpuks tuli kõik välja ning Osman ütles, et sai kohe aru, mis toimus,mängis vaid kaasa.. Aga ma pole päris kindel :D


Osman ja Aljona







Neljapäeval oli viimane tund.. Täpselt sama tavaline nagu alati.. Aga kui läbi sai, panime vihikud kinni ning teine tunne oli, kui tavaliselt. Õpetaja rõhutas, et peame ikka türgi keeles edasi rääkima, muidu pole sellest kursusest kasu..
Täitsime küsimustiku kursuse kohta, kirjutasime oma arvamuse ning läksime koos Donna ja õpetajatega lõunasöögile.
Samasse restorani, kus käisime varem Teo ja Ermaniga.. Kõik võtsid sama toidu, väga maitsva Iskenderi kebabi. Kuid kui pearoa tellimus oli võetud, toodi lauale kõiksugu eelroogasid.. Kõigil olid juba enne kebabi kõhud täis :D Toit oli maitsev, seltskond hea, kõigile meeldis..




Rohkem sel päeval süüa ei tahtnud.. Õhtul tahtsime kohtuda oma buddydega, et ka neile head aega öelda. Alguses oli juttu, et 4 kutti tulevad, aga lõpuks tuli ainult Savaš. Läksime samasse restorani, kus esimesel reedel käisime, kus oli elavmuusika ning sai juua rakõt. Olime ainukesed kliendid, kuid muusika oli mõnus, koht hubane ning väike kogus rakõt maitses ka paremini kui esimesel korral.
Teised poisid ei tulnud, kuna Serhadi tüdruk Eestist oli viimaset päeva siin (ma kahjuks ei näinudki seda eesti tüdrukut, kes türklasega abielluda ning Kayserisse elama tulla tahab, vapper tüdruk). Teised poisid aga vist ei liitunud meiega, kuna kui me kõik koos oleme, on meie seltskond alati kuidagi vaikne.. Ka eile oli nii, et ühes laua otsas käis kõva lobisemine, teine lauaots oli esimese tunni täiesti vait, hiljem nati hakkasid rääkima.. Aga mulle meeldis seal.. Sai lobiseda, naerda, mõnusat türgi muusikat kuulata :)



Nüüd ma siis olen enam vähem jälle järje peal, küllap mõningad asjad on meelest läinud, aga kui midagi põnevat jälle meelde tuleb, eks ma siislisan :)

Varsti panen ehk oma albumisse ka suurema koguse pilte Kayserist..

Laupäev-pühapäev

Pole nii ammu kirjutanud, et ei oskagi kohe kuskilt alustada.. Nii tahaks kirjutamist veel edasi lükata, aga siis on veelgi raskem :P
Ma siis alustan eelmisest nädalavahetusest..

Laupäeva hommikul oli mul pilt selge, kuidas mu päev välja nägema hakkab. Kaheteist paiku pidin kohtuma ühe kohalikuga, kell kaks pidime tüdrukutega hamami (türgi sauna) minema, õhtu pidime veetma Teoga. Peale hommikueinet helistas aga Savaš ning kutsus meid oma sugulase pulma. Muidugi olime nõus minema, kõik olid nii elevil. Siin on see tavaline, et pulmas on ligi 200-300 inimest, enamikku pruutpaar ei tunne. See aga lõi mu plaanid sassi. Ning minu keskpäevane kohtumine toimus ka kaks tundi hiljem kokkulepitud ajast. Nii jätsime ära hamami ning Teoga saime kokku hiljem.
Asi, mis mind türklaste juures tohutult ärritab, on see, et nad ei hooli teiste ajast. Kui ma leppisin kohtumise kokku 11-11.30, siis kell 12.30 helistati mulle ning küsiti, mis ma teen. 15 minuti pärast lubati mind peale võtta, lõpuks kohtusime 13.30. See on niiiii loomulik türklaste puhul. Kokku sain siis ühe türklasega, kel on päris palju sõpru Eestis ning teab Eestist päris palju. Tema jaoks oli nii üllatav, et keegi Eestist siin on, minu jaoks oli üllatav, et keegi siin nii palju Eestist teab. Lobisesime kaks tundi, tore oli ning õhkkond oli kuidagi hoopis teine kui muidu, mõnus :)
Siis tulin aga ühikasse tagasi. Kuna pulmas süüa ei pakutud, siis sõime siin oma õhtusöögi, panime end valmis ning jäime Savaši ootama, kes lubas meid kell 18.00 peale võtta. Kõik nägid nii kenad välja.. Nagu ma juba varem kirjutasin, siis olin eelmisel nädalal haige, laupäeval tundsin end juba päris hästi, kuid õhtul, kui ootasime, tundin end jälle päris halvasti. Kuna Savašil oli ka seekord kuidagi väga pikka maa tulla ning teda 18.30 veel polnud, tulin tagasi oma tuppa, heitsin pikali ning mõtlesin, et see päev saigi läbi, lihtsalt polnud energiat enam. Mu toakaaslane oli ka siin, kuna ta tahtis jalale puhkust anda.. Meil oli nagu haigla palat siin :P
Teised saabusid peolt tagasi 21.30 (kuidagi väga lühike pulmapidu), andsin oma fotoka neile kaasa, pildid olid ilusad, kõigil oli lõbus :)
Kuna lubasime õhtul veel Teoga kohtuda, siis tuli ta kümneks ühikasse, jõime teed, rääkisime juttu ning ta suutis mu ära rääkida, et lähme ta sõbra juurde ning joome pipraga viina. See tundus mu viimane päästerõngas. Energia oli ka tagasi, niiet läksime.
Jõin kolm shotti, sees põles, hüppasin ringi nagu duracelli jänes.. Kuid peale kahte tundi oli toss jälle täiesti väljas ning nii see päev lõppeski.

Pühapäeva õhtuks kutsusime kõik oma Kayseris olevad sõbrad ühikasse ning valmistasime neile õhtusöögi, igaüks midagi omast oma maale.
Hommikul peale sööki läksime koos poodi, te ei kujuta ettegi kui ääreni oli täis meie käru :D Mida me kõik kokku ostsime..
Ma julgen arvata, et see oli mu elu pikim shoppamine toidupoes, sest nii raske oli leida seda, mida täpselt vaja läks.
Kella kolmest läksime kööki ning hakkasime toite valmistama. Ühikaga samas ehitises on erakool, kus meile süüa valmistatakse, kuna ühikas elab väga vähe rahvast ning eraldi köögipersonaliks vajadust pole. Köögis oli päris palju mehi meid juba ootamas, panime kilesussid jalga, mütsikesed pähe ning kummikindad kätte. Viimastest loobusime suht ruttu. Mina valmistasin küpsise-maasika magustoitu, see võttis mul aega umbes tunni, siis aga aitasin teisi. Mul on hea meel, et valisin midagi lihtsalt, kuid maitsvat, sest ühel hetkel läks köögis selliseks sebimiseks, kõigil oli vaja pliiti, kaussi, potti.. Aga see oli väga mõnus aeg kõik koos köögis olla, nalja sai päris palju..
Natuke peale viite aga saabusid mngid mehed koos kaameraga kööki ning hakkasid meid filmima, alguses ainult naersime ning oli lõbus, siis aga hakkasid nad meid kõiki midagi tegema ajama ning tahtsid, et oma toitudest räägiksime.
Ühikas kuulub ERAS firmale, mil on Kayseris igasugu erinevaid ettevõtmisi: hotellid, restoranid, raadio, telekanal, erakool. Meie manager ütles neile, et õhtusöögi valmistame, ning see tundus neile hea võimalus end reklaamida, tulidki kaameratega kohale. Kuna me ei jõudnud päris õigeks ajaks valmis, siis nad muutusid närviliseks, muudkui käisid ringi, näitasid kella peale.. Tänu sellele muutusime ka meie närviliseks ning päris paljude tujud olid juba enne õhtusööki rikutud.
Ka serveerimist ning söömist filmiti, kõik olid nii vaiksed ning ametlikud. See polnud üldse see, mida me tahtsime.
kuid toidud olid head. Kamila tegi poola suppi, Antonia saksa suppi. Türklastele ei jõudnud kohale, miks on kaks suppi.. Põhiroaks olid itaalia pasta ning risotto, meile niiiiii maitsesid, mõni türklane pastat sõi, risottot ei söönud keegi.. Siis tulid austria saiad (mida juba supi kõrvale nuruti) koos saksa pasteediga, saksa kartulisalat, poola spinativorm. Lõpuks eesti magustoit ja austria õunastruudel.
Minumeelest olid kõik toidud lihtsalt suurepärased, kuid tuli välja, et türklased väga oma kommetes kinne ning maitses kinni ning päris mitmed asjad neile ei meeldinud, panid pelae hulga vürtse või ei söönud üldse.. Minu magustoit aga meeldis kõigile :D
Kui kaamera lahkus, oli olemine juba palju meeldivam, kuid siiski õhtu polnud päris see, mis ta olema pidi.. Siiski saime öelda aitäh oma sõpradele ning jagada killukese meist :)