Laupäev-pühapäev

Pole nii ammu kirjutanud, et ei oskagi kohe kuskilt alustada.. Nii tahaks kirjutamist veel edasi lükata, aga siis on veelgi raskem :P
Ma siis alustan eelmisest nädalavahetusest..

Laupäeva hommikul oli mul pilt selge, kuidas mu päev välja nägema hakkab. Kaheteist paiku pidin kohtuma ühe kohalikuga, kell kaks pidime tüdrukutega hamami (türgi sauna) minema, õhtu pidime veetma Teoga. Peale hommikueinet helistas aga Savaš ning kutsus meid oma sugulase pulma. Muidugi olime nõus minema, kõik olid nii elevil. Siin on see tavaline, et pulmas on ligi 200-300 inimest, enamikku pruutpaar ei tunne. See aga lõi mu plaanid sassi. Ning minu keskpäevane kohtumine toimus ka kaks tundi hiljem kokkulepitud ajast. Nii jätsime ära hamami ning Teoga saime kokku hiljem.
Asi, mis mind türklaste juures tohutult ärritab, on see, et nad ei hooli teiste ajast. Kui ma leppisin kohtumise kokku 11-11.30, siis kell 12.30 helistati mulle ning küsiti, mis ma teen. 15 minuti pärast lubati mind peale võtta, lõpuks kohtusime 13.30. See on niiiii loomulik türklaste puhul. Kokku sain siis ühe türklasega, kel on päris palju sõpru Eestis ning teab Eestist päris palju. Tema jaoks oli nii üllatav, et keegi Eestist siin on, minu jaoks oli üllatav, et keegi siin nii palju Eestist teab. Lobisesime kaks tundi, tore oli ning õhkkond oli kuidagi hoopis teine kui muidu, mõnus :)
Siis tulin aga ühikasse tagasi. Kuna pulmas süüa ei pakutud, siis sõime siin oma õhtusöögi, panime end valmis ning jäime Savaši ootama, kes lubas meid kell 18.00 peale võtta. Kõik nägid nii kenad välja.. Nagu ma juba varem kirjutasin, siis olin eelmisel nädalal haige, laupäeval tundsin end juba päris hästi, kuid õhtul, kui ootasime, tundin end jälle päris halvasti. Kuna Savašil oli ka seekord kuidagi väga pikka maa tulla ning teda 18.30 veel polnud, tulin tagasi oma tuppa, heitsin pikali ning mõtlesin, et see päev saigi läbi, lihtsalt polnud energiat enam. Mu toakaaslane oli ka siin, kuna ta tahtis jalale puhkust anda.. Meil oli nagu haigla palat siin :P
Teised saabusid peolt tagasi 21.30 (kuidagi väga lühike pulmapidu), andsin oma fotoka neile kaasa, pildid olid ilusad, kõigil oli lõbus :)
Kuna lubasime õhtul veel Teoga kohtuda, siis tuli ta kümneks ühikasse, jõime teed, rääkisime juttu ning ta suutis mu ära rääkida, et lähme ta sõbra juurde ning joome pipraga viina. See tundus mu viimane päästerõngas. Energia oli ka tagasi, niiet läksime.
Jõin kolm shotti, sees põles, hüppasin ringi nagu duracelli jänes.. Kuid peale kahte tundi oli toss jälle täiesti väljas ning nii see päev lõppeski.

Pühapäeva õhtuks kutsusime kõik oma Kayseris olevad sõbrad ühikasse ning valmistasime neile õhtusöögi, igaüks midagi omast oma maale.
Hommikul peale sööki läksime koos poodi, te ei kujuta ettegi kui ääreni oli täis meie käru :D Mida me kõik kokku ostsime..
Ma julgen arvata, et see oli mu elu pikim shoppamine toidupoes, sest nii raske oli leida seda, mida täpselt vaja läks.
Kella kolmest läksime kööki ning hakkasime toite valmistama. Ühikaga samas ehitises on erakool, kus meile süüa valmistatakse, kuna ühikas elab väga vähe rahvast ning eraldi köögipersonaliks vajadust pole. Köögis oli päris palju mehi meid juba ootamas, panime kilesussid jalga, mütsikesed pähe ning kummikindad kätte. Viimastest loobusime suht ruttu. Mina valmistasin küpsise-maasika magustoitu, see võttis mul aega umbes tunni, siis aga aitasin teisi. Mul on hea meel, et valisin midagi lihtsalt, kuid maitsvat, sest ühel hetkel läks köögis selliseks sebimiseks, kõigil oli vaja pliiti, kaussi, potti.. Aga see oli väga mõnus aeg kõik koos köögis olla, nalja sai päris palju..
Natuke peale viite aga saabusid mngid mehed koos kaameraga kööki ning hakkasid meid filmima, alguses ainult naersime ning oli lõbus, siis aga hakkasid nad meid kõiki midagi tegema ajama ning tahtsid, et oma toitudest räägiksime.
Ühikas kuulub ERAS firmale, mil on Kayseris igasugu erinevaid ettevõtmisi: hotellid, restoranid, raadio, telekanal, erakool. Meie manager ütles neile, et õhtusöögi valmistame, ning see tundus neile hea võimalus end reklaamida, tulidki kaameratega kohale. Kuna me ei jõudnud päris õigeks ajaks valmis, siis nad muutusid närviliseks, muudkui käisid ringi, näitasid kella peale.. Tänu sellele muutusime ka meie närviliseks ning päris paljude tujud olid juba enne õhtusööki rikutud.
Ka serveerimist ning söömist filmiti, kõik olid nii vaiksed ning ametlikud. See polnud üldse see, mida me tahtsime.
kuid toidud olid head. Kamila tegi poola suppi, Antonia saksa suppi. Türklastele ei jõudnud kohale, miks on kaks suppi.. Põhiroaks olid itaalia pasta ning risotto, meile niiiiii maitsesid, mõni türklane pastat sõi, risottot ei söönud keegi.. Siis tulid austria saiad (mida juba supi kõrvale nuruti) koos saksa pasteediga, saksa kartulisalat, poola spinativorm. Lõpuks eesti magustoit ja austria õunastruudel.
Minumeelest olid kõik toidud lihtsalt suurepärased, kuid tuli välja, et türklased väga oma kommetes kinne ning maitses kinni ning päris mitmed asjad neile ei meeldinud, panid pelae hulga vürtse või ei söönud üldse.. Minu magustoit aga meeldis kõigile :D
Kui kaamera lahkus, oli olemine juba palju meeldivam, kuid siiski õhtu polnud päris see, mis ta olema pidi.. Siiski saime öelda aitäh oma sõpradele ning jagada killukese meist :)