Görüšürüz - head aega!

Esmaspäev oli jällegi tavaline koolipäev, kuigi vaikselt hakkas kohale jõudma, et varsti on see kõik siin läbi.
Donna osganiseeris mulle peale lõunaks visiidi Erciyesi ülikooli tsiviillennundus osakonda. Üks türgi tüdruk tuli tõlgiks, Kamila fotograafiks kaasa. Türgis on vaid kaks kooli, kus õpetatakse tsiviillennundust: Kayseris ja Eskisehiris, kuhu mina nüüd varsti lähen. Mul oli hea meel, et oli võimalus ka siinset kooli külastada ning neil, kes mind vastu võtsid, oli samuti hea meel. Kuid olin suht üllatunud nende õppimistingimustes. Kõik nägi vana välja, kõike oli nii vähe.. Õpilasi siin ligi 2000, klassid on 150 inimest. Küllap praktikumid viiakse ikka läbi vähemate õpilastega.. Neil õpetatakse välja mehaanikuid, avioonikuid, elektroonika spetsialiste. Paar aastat tagasi avasid ka pilootide osakonna, kuid neil pole veel õppejõude. Ka praktika lennukeid ning lennurada puuduvad. Aga mis mulle kõige rohkem meeldis oli, et õpilased on ise ühe pisikese lennuki ehitanud ning saavad sellega proovilende teha, et teaksid, kuidas kõik ikka reaalsuses töötab. Kooli tagahoovis on neil kolm vana sõjalennukit (1970ndatel õhujõudude teenistuses olnud lennukid) ning kaks politsei kopterit.. Need olid päris põnevad :)
Kuna kõik käis läbi tõlkimise, siis oli päris raske midagi küsida või arutada.. Aga mulle meeldis see külasstus. Pärast kutsuti meid sekretäri kabinetti ning pakuti kohvi ning rääkisime niisama Eestist, Poolast, Türgist.
Hiljem saime juhuslikult kokku poistega, kellega kaks nädalat tagasi mäel käisime. pinnisime neilt välja, et lähme ka teisipäeval mäele ning nad lubasid meid hommikul pool üheksa peale võtta.
Eelmisel korral organiseeris Teo mäelemineku ning organiseeris ka väga odava hinna, kuid teisipäeval ta kahjuks meiega tulla ei saanud..
Esmaspäeva õhtul sõitsime linna kõrval asuva künka otsaning nautisime vaadet õhtusele linnale.. Meiega tulid ka kaks kutti, keda nägin esimest korda.. Üldse siin kõib nii palju inimesi läbi, et igapäev jälle kohtab kedagi uut.. Umbes poolteist nädalat tagasi logisin oma kontoga sisse couchsurfingu portaali. See on koht, kus inimesed saavad endale kohalike juures ööbimist otsida, kui reisivad, või kodus saavad rändajaidvastu võtta. Kui sinna sisse logida, näitab see, kus sa asud.. Seega kõik Kayseris olevad hostid kirjutasid mulle, et saan nende juures ööbida ning nad võivad mulle ümbrust näidata.. Aga ma lihtsalt ei jõua kkõigiga kohtuda ning ümbrust vaadata. Ühele kirjutasin vastu, et elukoht olemas, pole probleemi. Ta vastas, et ok saame niisama kokku.. Ma rohkem ei vastanud.. Ja nüüd siis esmaspäeval sain taga seal künka otsas kokku ning ta kohe küsis, miks ma talle ei vastanud :D

Teisipäeva hommikul olime pool üheksa valmis.. Ootasime üheksani, vahetasime riided ning läksime kooli.. Suusatamine jäi ära...
Kolmapäeval tegime igaüks oma maast ning koolist ettekande. See oli tore, sest sai rohkem teada teiste maade, traditsioonide kohta.. Ma usun, et ma teadsin palju rohkem Poolast, Saksamaast, Austriast, Itaalast, kui teised Eestist.. Jagasin ka eesti komme, need läksid kõigile väga peale :)
Õhtuks olime Kamilaga õhtusöögile kutsutud. Üks kutt ülikoolist valmistas parimat kala koos riisi ja salatiga. Super hea oli.. Ta on 5 aastat abielus olnud ning peale abiellumist pole enam üldse süüa teinud, kuna see on naise kohustus.. Milline raiskamine..
Me Kamilaga valmistasime minu magustoitu, ka see tuli väga hästi välja :)
See õhtu oli täielik türgi õhtu, meid oli kokku 9, peale minu ja Kamila oskas inglise keelt vaid 2. Sama kutt, kes mult esmaspäeval küsis, miks ma talle ei vastanud rohkem, oli oma tüdrukuga.. Hiljem saabus ka ta parim sõber, kes polnud tüdrukuga kohtunud.. Mõtlesid nati nalja teha ning ütlesid sõbrale, et tüdruk on Venemaalt, nimi on Aljona ning ta räägib ainult inglise keelt.. Sõber aga inglise keelt ei osanud.. Ning ühel hetkel hakkas tüdruk rääkima, et talle ta oma poiss Tevfik enam ei meeldi, vaid talle meeldib tolle parim sõber Osman. Osman muutus nii närviliseks ning ütles, et tal tüdruksõber olemas ning miks ikka Tevfik ei meeldi, ta ju nii tore, Aga Aljona ei jätnud järele, tahtis Osmani.. Lõpuks Osman pisut sulas.. Aljona tahtis Osmani suudelda, aga kutil oli habe ning see ei meeldinud.. Tüdruk palus poisil habe ära ajada.. Alguses poiss keeldus, kuid varsti läks vannituppa ning nati aja pärast tuli tagasi, habe aetud.. Me pole ammu enam niiiiiii palju naerda saanud :D Ning siis Osman arvas, et on õige aeg suudlemiseks, kuid Aljona muutus häbelikuks..
Lõpuks tuli kõik välja ning Osman ütles, et sai kohe aru, mis toimus,mängis vaid kaasa.. Aga ma pole päris kindel :D


Osman ja Aljona







Neljapäeval oli viimane tund.. Täpselt sama tavaline nagu alati.. Aga kui läbi sai, panime vihikud kinni ning teine tunne oli, kui tavaliselt. Õpetaja rõhutas, et peame ikka türgi keeles edasi rääkima, muidu pole sellest kursusest kasu..
Täitsime küsimustiku kursuse kohta, kirjutasime oma arvamuse ning läksime koos Donna ja õpetajatega lõunasöögile.
Samasse restorani, kus käisime varem Teo ja Ermaniga.. Kõik võtsid sama toidu, väga maitsva Iskenderi kebabi. Kuid kui pearoa tellimus oli võetud, toodi lauale kõiksugu eelroogasid.. Kõigil olid juba enne kebabi kõhud täis :D Toit oli maitsev, seltskond hea, kõigile meeldis..




Rohkem sel päeval süüa ei tahtnud.. Õhtul tahtsime kohtuda oma buddydega, et ka neile head aega öelda. Alguses oli juttu, et 4 kutti tulevad, aga lõpuks tuli ainult Savaš. Läksime samasse restorani, kus esimesel reedel käisime, kus oli elavmuusika ning sai juua rakõt. Olime ainukesed kliendid, kuid muusika oli mõnus, koht hubane ning väike kogus rakõt maitses ka paremini kui esimesel korral.
Teised poisid ei tulnud, kuna Serhadi tüdruk Eestist oli viimaset päeva siin (ma kahjuks ei näinudki seda eesti tüdrukut, kes türklasega abielluda ning Kayserisse elama tulla tahab, vapper tüdruk). Teised poisid aga vist ei liitunud meiega, kuna kui me kõik koos oleme, on meie seltskond alati kuidagi vaikne.. Ka eile oli nii, et ühes laua otsas käis kõva lobisemine, teine lauaots oli esimese tunni täiesti vait, hiljem nati hakkasid rääkima.. Aga mulle meeldis seal.. Sai lobiseda, naerda, mõnusat türgi muusikat kuulata :)



Nüüd ma siis olen enam vähem jälle järje peal, küllap mõningad asjad on meelest läinud, aga kui midagi põnevat jälle meelde tuleb, eks ma siislisan :)

Varsti panen ehk oma albumisse ka suurema koguse pilte Kayserist..