19.02.2009 - Lend Eskisehir-Istanbul.. Kapten.. Esimene ohvitser.. Kolmas piloot - Liina Rätsep :D

Ja niii oligi :D
Nagu ma juba varem kirjutasin, on mul siin kolmandal kursusel üks tore piloodist sõber Gün. Neljapäeva õhtul lendasin Eskisehirist Istanbuli. Gün viis mu lennujaama ära ning ootas koos minuga lennukit, mis jäi hiljaks. Nii hilines ka väljalend ligi tunni. Esialgu Gün ootas, aga üks hetk teda enam polnud, mõtlesin, et ongi hea, mis ta ikka niisama aega raiskab..
Siis oli aga aeg lennukisse minna. Enne kui me siseneda saime, tuli minu tore sõber lennukist välja ning ütles mulle, et ma küsiksin kaptenit ja kokpiti näha.. Nii ma siis sisenesin Airbus 319sse, uksel küsisin kaptenit näha.. Sellele vastati vaid "hiljem". Läksin oma kohale lennuki sabas, seal aga oli üks väga kavalalt naeratav stjuardess, kes teadis juba, kust ma pärit ja kes olen. Ajal, mil näidati lennuohutus videot, tuli stjuard minu juurde ning ütles, et kaptenil on paar sõna mulle, kas saaksin ette poole istuda. Miks mitte.. Pandi mind business-classi istuma.. Hmm, palju mugavam ja rohkem ruumi :D Siis aga tuli ta uuesti ning ütles, et kaptenil lennu ajal aega pole, seega saan kohe korraks kokpiti. Jätsin koti toolile ning järgnesin stjuardile. Sisenesin kokpiti, endal süda tagus sees.. Ja siis pandi mind pilootide selja taga olevale toolile istuma, turvavöö kinni ning kapten küsis, kas tahan koos nendega lennata?.. MUIDUGI TAHTSIN :D
MA olin suht sõnatu, ei teadnud, mida öelda, kuidas olla.. Üritasin hästi vaikselt istuda, mitte liigutada ja häirida neid.
Tegid ära check-listi ning lennuk hakkas liikuma, juba maapinnal ruleerivast lennuki kokpitist oli hoopis teine tunne välja vaadata. Siis tuli hoovõtt ning õhkutõus.. AAAAAAA Te ei kujuta ettegi, kui äge see oli.. Ja siis pani kapten autopiloodi peale ning hakkasime lobisema. Ma usun, et kõik piloodid on toredad :) Näitas mulle igasugu näidikuid, nuppe. Airbus on niiii tark, leiab igasugu vead üles ning tevitab piloote. Stjuardess tõi mulleteed ja võileiba, pähe sain klapid ning istusin seal nagu eriti tähtis asjapulk :D Ilm oli esialgu väga ilus, aga peale 15 minutit (lend kestis kokku 35 minutit) läks vihmaseks ning hakkas päris kõvasti raputama.. Äge oli :D Siis hakkas aga pilvede vahelt SUUUUUUR Istanbul paistma ning varsti oli aeg maanduda.. Kõige ägedam on maandumine.. Meid vist unustati ära ning piloodid olid segaduses, kkuhu nad parkima peavad.. Keerasid juba parkimiskoha poole, kui alles meie ette tuli auto kirjaga "follow me".
Viimased laused ning kui kõik ülejäänud reisijad olid lennukist lahkunud, võtsin minagi oma asjad ning ruttu bussi, mis minujärgi ootas. See pidi küll saladus olema, et kokpitis lendasin, kuid nagunii said kõik aru, sest naeratus lihtsalt ei kadunud näolt.. Praegugi, kui sellele tagasi mõelda, on naeratus näol ning käed nati kihelevad :)

MA ei saa aru, kuidas see juhtus, kuidas see võimalik oli.. Gün on lihtsalt püarim :D Ei tea, kuidas mul küll nii vedada sai ning ta mu sõber on..

Istanbulis sain Fabrizioga kokku, kallistasin teda ning hüppasin ringi.. Ainus, mis öelda suutsin, oli "Sa ei kujuta ette, mis juhtus".. Ta oli väga segaduses, ei saanud kohe üldse aru, mis juhtunud oli.. Hiljemgi küsis veel, et ega mulle mngeid narkootikume sel lennul ei antud :D Kuna Kayseris seda ette ei tulnud, et ma ringi hüppaks ning naeratus lihtsalt ei kao näolt, siis ta oli suht üllatunud, et ma selline olin :P Ega seda eriti ei juhtugi, et ma selline oleks.. Nagu isa ütleb "Lind lasi pihku :D"

Aga põhjus, miks ma üldse Istanbuli läksin, oli Eesti. Neljapäeva öö olin Istanbulis ning reede hommikul jällegi lennukile ning Riia poole. See lend polnud pooltki nii põnev, pigem väsitav, kuna kestis 4 tundi, olin öösel magamata ning mu kõrval istusid purjus lätlassed, kes olid just puhkuselt tulnud ning ei mõistnud, et miks magada tahan.. Miks nendega konjakit ei joo ja ei laula.. Siiski sai see lend õnneks läbi. Peale kahte tundi bussile ning Tallinna poole.. Õnneks bussis sain nati magada, kuid mu ees istus ülbe tädike, kes lassi tooli nii alla, et jalgu polnud kuhugi panna :S
Vaid mõned üksikud inimesed teatsid, et nädalavahetuse Tallinnas veedan, seega suur üllatus.. Põhjus tulekuks oli vanaema 75 juubel.. Ning see tasus end ära.. Mina olin õnnelik, tema oli õnnelik, kõik teised olid õnnelikud :)
Pühapäeva hommikul jälle Riia poole ning "koju" tagasi.
Väga vabandan nende ees, kes oleks ka tahtnud kohtuda, aga ei teadnudki, et Eestis olen.. Lihtsalt see üks päev ja kaks ööd oli niiiii lühike.. Aga varsti (aeg lihtsalt lendab) kohtume nagunii :)

Aga nüüd ma tean MIKS :D Tahan lennata :D