Aeg Istanbulis ja siis koju

Peale Eskisehiri läksin mõneks päevaks Istanbuli. Peatusin jällegi Kamila juures. Kuna saabusin hommikul vara ning Kamilal telefoni polnud,leppisime kokku, et lähen otse tema juurda.. Väga halb valik. Üksipäini oma nelja kotiga rongijaamast tema viienda korruse korterisse ikka andis minna. Hommikul oli juba nii lämbe ka, et kui ükskord ukse taha jõudsin, ta ukse avas ja mind kallistada tahtis, ma lihtsalt tilkusin :P Esimese päeva ma lihtsalt magasin maha.. Uni oli magus ning kuhugi kiiret ka polnud. Hiljem vaatasin pisut linnas ringi ning õhtul toimus Kamila korterikaaslastel katusel lühifilmide festival. Aitasin neil puuvilju šokolaadiga katta.. Rahvast oli päris palju, filmid täitsa toredad ning õhtu mõnus :)
Järgmisel hommikul sain Antoniaga kokku. Käisime Bosboruse kaldal hommikust söömas, jalutamas. Vaatasime, kuidas härrad päevitasid ning eriti mustas vees ujumas käisid. Seda et mõni naine ka seltskonnas oleks, ei näe, sest see pole sobiv, et naised end päevikate väele linnas võtavad.. Käisime ka turul ning tähtsamaid vaatamisväärsuseid vaatamas. Tegelikult ma neist nii huvitatud polnudki, kõik oli kuidagi nii kodune, tavaline ja mõnus, et ei tahtnud turisti mängida :P
Õhtuks läksime Antonia juurde, tal päris mõnus korter koos austraallase ja uusmeremaallasega ning kass on ka :) Kõik sellised mõnusad kujud koos, seda oli juba tunda sisseastudes. Tegime õhtuks pizzat, jõime veini ning lobisesime... Pisut ka magasime, sest olime pikast (ja lämbest) päevast väsinud, kuid varsti tuli Fabrizio ning jälle üleval.. Kuigi oli raske seltskondlik olla, kui sul ainult padi mõtetes :P Siiski tore oli.. Jätsin Fabriga hüvasti, mis oli pisut kurb..
Ööseks jäin Antonia juurde, sest ei julgenud lühikeste pükste ja topiga läbi öise Istanbuli teed Kamila juurde otsida :P
Neljapäeval jätsin ka Antoniaga hüvasti ning tagasi Aasiasse (Antonia elas Euroopa poolel, Kamila Aasia). Käisime shoppamas, söömas ning õhtul ühes kohalikus pubis istumas. Reedel aga hommikul kell 7.15 istusime praamile ning Prince'i saarele päevitama :D Seal oli eriti mõnus ning korda tehtud rand, see tundus meile ideaalne. Kuid selle eest taheti 10 liiri ning jalutasime oma kottidega edasi. Leidsime mõnusa inimtühja ranna, kus olid suured kivid ning seadsime end sisse ühel neist. Päike oli mõnus, vesi oli mõnus, kuid mere põhi jube.. Võtsime kaasa ka 3 purki õlut, suure soojaga mõnus.. Panime need vette, et liiga soojaks ei läheks.. Siis kui janu tuli, neid enam polnud.. Kaugemal märkasime miskit musta, mis ei liigutanud, ei saanud part olla.. Kami ja Regi (Kami hea ja tore sõbranna) ujusid sellele järgi ning meie õlled olidki päästetud :)
Kuigi koht tundus tõsiselt kõrvaline ningtühi, hakkas varsti rahvast juurde tulema.. Ning ühel hetkel tuli ka simiti müüja (simit - ümmargune seesamiseemnetega sai) hunni simite pea peal.. Vot see oli üllatus, kuidas ta nendega seal kividel ronis..
Saime mõnusa päikesepiste, kuid kuna oli minu viimane õhtu, läksime siiski linnapeale.. Mõlemil oli tegelikult hull väss peal, Regi ei saanud enam üldse voodist välja, kuid võtsime end siiski kokku ning Taksimile - sinna, kus käib elu 24-7. Sõin viimast korda seda odavat ning imehead riisi lihaga, viimased baklavad.. Söögikohas kohtusime ühe tromboonimängijaga, kes kutsus meid ühte klubisse oma esinemist vaatama.. Vaatasime veel erinevates kohtades ringi ning siis läksimegi sinna, kuhu kutsuti, saime isegi tasuta sisse :) Väga mõnus muusika oli - funk.. Väsimus lihtsalt kadus automaatselt kuskile :D
Üleüldse oli niiiiii mõnus õhtu.. Nii mõnusad päevad. Kui ma eelmistel Istanbuli külastustel mõtlesin, et see on jube koht, siis nüüd mulle meeldis, väga kohe meeldis ning see tegi laupäevase lahkumise veelgi raskemaks..
Lend oli mul kell 3, seega polnud vaja varakult kiirustama hakata. Pakkisin hommikul veel asjad ning hakkasime vaikselt liikuma.. Mina oleks juba vähemalt kell 11 lahkunud, kuid Kami arvas, et jõuab vabalt, kui 12 lähme.. Siiski lahkusime enne kahteteist.. Valisime kiireima ja moodsaima transpordi - metrobussi, mis ei satu iialgi ummikusse, sest tal on spetsiaalne oma rada ning tuleb iga 3 minuti järel.. Et siis ei mngeid ummikuid.. Välja arvatud siis, kui üks buss katki läheb ning kõik teised tema sappa seisma jäävad, sest neil on vaid üks rida, kus sõita.. Nii see siis juhtuski, et buss seisis keset kiirteed, kuskile mujale ka minna polnud.. Õnneks juhtus see metrobusside lahknemis kohal, istusime teisele numbrile, seiklesime, vahetasime transporte ning lõpuks olin siiski nibin-nabin õigel ajal lennujaamas.. Check-ini sain tehtud, õnneks ei öeldud mu 6.5 lisa kilo ja nelja käsipagasikoti kohta midagi.. Passikontrollis taheti ka minu türgi keele oskust kontrollida, olin siiski ju elamisloaga kodanik, kuid õnneks aitas vaid tesekkürlerist - aitähhist :)
Lennukile ning lämmatavast Istanbulist külma ja vihmasesse Riiga.. Nii see reis sel korral lõppeski..