Viimased toimetused.. Otsad kokku.. Head aega Eskisehir..

Täna 9. juunil teisipäeval olen ma Istanbulis, viie tunni kugusel Esikisehirist, jättes endaga vaid mälestused..
Kogu see aeg siin Türgis on nii kiiresti läinud ning eriti veel see lõpp.. Juuni esimesed nädalad on koolis eksamiteks.. Ning juba enne käisin mööda kooli, et saaks ikka võimalikult mugavalt eksami ajad. Kui Eestis saab konkreetse õppejõuga läbi rääkida, et eksam ette ära teha, siis siin on see täiesti välistatud, et keegi teeb eksamit teistest eraldi. Samuti ei pane õppejõud paika eksami aegu, selleks pidin käima rääkimas tähtsamate tegelastega, et saada kõik oma 5 eksamit esimese nädalaga tehtud.. Siin muuudeti neid eksami aegu iga päev, niiet enne konkreetset eksamit ei saanud üldse kindel olla, millal see ikka toimub.. Tahtsin eksameid esimesele nädalale, et siis teine nädal kuskil veel ringi vaadata ning siis koju.. Kuid kahjuks siiski viimane eksam jäi esmaspäeva peale.. Mõtlesin küll siis viimase nädalavahetuse kuskil mujal veeta, aga kuna kõik eksamiteks õppisid, siis polnud kedagi kaasa võtta ning lõpuks otsustasin siiski Eskisehiris viimaseid päevi veeta..
Selleks, et lõpetada semester Anadolu ülikoolis erasmusena, peab igasuguseid pabereid täitma, allkirju koguma kohtadest, kus ma varem käinud polnud, nt folkloori keskusest, raamatukogudest, haiglast, spordikeskusest.. Sain veel mõnusalt peakampuses, millest ma tegelikult eriti miskit ei tea, kuna õppisin teises kampuses, ringi joosta.. Kõige põnevam oli saada allkiri folkloori keskusest.. See asub ühe hoone keldri korrusel, kõik ruumid olid inimestest tühjad.. Lõpuks leidsin sööklast kaks meest, küsisin neilt, kas teavad, kelle juurede peaksin lehega minema, üks võttis taskust pastaka ning pani mulle allkirja.. Ega ma kindel pole, kas see sai õigelt inimeselt :P
Reede õhtul käisime viimast korda veel türgi sõpradega väljas, laupäeval oli eramuste viimane pidu.. Pühapäeval mängisid erasmused viimast korda jalgpalli, mis oli päris põnev..
Eskisehirist lahkusin esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.. pühapäeval oli veel täitsa tunne, et kellegagi hüvasti jätta ei viitsi ning lihtsalt lähen minema, kuid esmaspäeval peale eksamit muudkui jooksin mööda linna ringi, et veel viimast korda saada inimestega kokku ning öelda hüvasti.. Samas veel asjade pakkimine.. Täiesti jube kui palju võib kuudega asju koguneda.. Sai päris mitu kotitäit asju ära visatud ning riideid sinna jäetud.. Lihtsalt ei mahu ju nii palju kohvrisse..
Kui läksin ühtede sõpradega hüvasti jätma, siis neile järsku koitis, et ma lahkun ning siis tuli kohe kiire plaan, et miskit peab ikka enne tegema, kui lahkun.. Nii meil siis oligi viimane pannkoogi õhtu..
Hetki ning inimesi on ikka päris palju, keda igatsema jään.. Kuid see etapp on nüüd siis läbi..
Täna hommikul saabusin Istanbuli, peatun mõned päevad Kamila juures ning siis koju..

Olympos

Ühel mai nädalavahetusel käisin lõuna Türgis, Olymposel. Reede õhtul hilja hakkasime sõitma ning laupäeva keskpäevaks olime kohal. Tegelikult pole tee Eskisehirist sinna üldse nii pikk, kuid öine sõit vajas mitmeid peatuseid. Juba esimestel kuudel Türgis otsustasin, et seal tahan kindlasti ära käia. Ning saigi käidud.. koht oli võrratu, kaljud, mets, meri.. Elamine bungalotes - väikestes puu majades. Öised lõkked rannal ning pimedas läbi metsa jalutamine. Päikest ja kuumust oli meeletult, võiks öelda, et isegi liiga palju.. Päris paljud meie seltskonnast said mõnusalt ära põlenuks. Kaks päeva rannal, kolmass päev paadi-tuuril. Näidati meile ilusaimaid vaateid, saime ujuda ning grilliti kala.. Võiks öelda, et oli nagu unistuste puhkus.. Kuid siiski mitte päris. Käisin seal koos erasmustega, kellega varem polnud suhelnud.. Kuidagi raske oli nendega nüüd nii palju hiljem kontakti saada.. Kuid ma nautisin seda kohta, ilma ning olin rahul :) Läksime sinna ühe sõbra autoga (mis oli väga hea plaan, sest bussid, millega teised tulid olid nii vanad ja logud.. Üks neist läks tossama, kui paadisõidult tagasi tulime). Tagasi hakkasime tulema hommikul, et seekord siis valges sõita.. Kuid see sõit polnud kohe mitte sugugi tavaline.. Kui umbes pool maad oli sõidetud, üritas üks auto meie tähelepanu saada ning suunas meid tanklasse.. Meil oli kumm täiesti tühi.. Kui seda vahetama läksime, tuli välja, et see oli juba katki olnud viimased 100 kilomeetrit, kuid me ei tundnud midagi.. Sel ajal kui kummi vahetati, hakkas hullult suuri raketükke alla sadama, esimene kord, kui Türgis rahet nägin.. Edasi läks taevas väga halliks, tuul muudkui tõusis ning lõpuks sõitsime tõsises tormis, tuul tahtis meid teelt pühkida, vihma tuli nagu keegi ämbriga oleks kallanud ning välku muudkui lõi.. Täitsa äge oli, aga siiiski hea meel oli lõpuks Eskisehiri terve ja õnnelikuna tagasi jõuda :) Kuigi ilm oli külmem ning vihmasem..

Kui ma esialgu arvasin, et siin Türgis saab kindlassti lühikesed püksid juba märtsis jalga, siis tegelikult polnud pool maidki veel nii soe, et miskit õhemat selga panna.. On küll meist nii palju lõunas, kuid ilm on ikka väga imelik.. Samas on väga ohtlik midagi õhemat selga panna.. Kohalikud käivad ka 30 kraadise kuumusega mustas, pikkade pükste ja varrukatega.. Ning kui siis kellelgi on miskit õhemat seljas, on ta kindlasti kõigi tähelepanu all.. Ega muidu hullu poleks, las vaatavad, kui tahavad, aga kahjuks on siin ka mõned ebanormaalsed, kes sind jälitama hakkavad ning ei lõpeta.. Ühel pühapäeval käisime jalutamas, Helenil ja Railil mõlemil olid lühikesed seelikud.. Ning üks vanem härra jäitas meid ligi 2 tundi, hiljem liitus taga üks noorem härra.. Käisime söömas, kkaubanduskeskuses, ei midagi, nad ei andnud alla.. Kahtlane, ei öelnud ka midagi, lihtsalt jälitasid keset päeva. Lõpuks kohtasime ühte türgi sõpra, kes meid koju saatis..

Mõtlesin, et kirjutan veel mõnest imelikust/naljakast juhtumist Türgis..
Ühel õhtul läksime tüdrukutega veini jooma, sellisesse mõnusasse hubasesse kohta, kus alati oli rahvast päris palju. Tellisime kõik klaasi valget veini.. Ning mingil põhjusel pidime seda väga pikalt ootama.. Lõpuks tuli välja, et üks teenindajatest käis seda poes ostmas.. Aga vähemalt oli külm..
Eskisehiris, ning vist tegelikult kõikjal Türgis, on meeletult palju playstationi mängukohti, mis on alati kutte täis, kes jalgpalli mängivad.. See on siinne lemmik ajaviide.. Läksin üks päev sõpradele külla, teadsin, et nad vist õpivad, kuna eksamite aeg.. Elutuba oli kutte täis, kõik istusid teleka ees ning olid niii hõivatud jalgpalliga :P Üleüldse on jalgpall siin nii oluline, kõigil oma lemmik meeskonnad, ei aksepteeri, et minul pole :P Iga nädal on matsid ning kodumeeskonna võidu puhul linna juubeldust täis..
Kurb vaatepilt linnas on väikesed lapsed, kes üritavad sulle iga hinna eest salvhakaid müüa või niisama kerjavad, nad näevad nii armetud ja mustad välja, lihtsalt kahju..
Praegu miskit sellist põnevat meelde rohkem ei tulegi..