...

Ilmad lähevad aina soojemaks, tegemisi üha rohkem ning aeg jookseb muudkui eest ära.. Vaid kuu veel ning pakingi jälle kohvri ja Eestisse..

Vahepeal panin uusi pilte üles: picasaweb.google.com/linx999

Kuna viimane postitus oli vaid ühest päevast, siis jäi täitsa mainimata, et nädal enne seda neljapäeva oli siin Türgis vaba päev.. Kuna ka reede koolist vaba, otsustasin pika mõnusa nädalavahetuse veeta kuskil eemal Eskisehirist.. Korterikaaslase onul on Bodrumis - lääneranniku pärl - maja ning jutt oli juba ammu, et võiks sinna minna.. Nii me siis otsustasimegi mina, mu korterikaaslased, nende sõber, Helen ja Raili veeta puhkus Bodrumis. Kuid kõik ei läinud plaanipäraselt. Esimene takistus oli Melisa kodutööd ning kontrolltööd järgmisel nädalal, siis aga ütles meie autojuht ära ning lõpuks olime ainult Heleni ja Railiga minekuvalmis.. Aga ega siis meie plaanid teiste takistuste pärast ära ei jäänud. Burak juhatas meile kätte odava motelli, kus peatuda, ning teisipäeva öösel sõitsime bussiga Bodrumi poole.. Ilm oli seal palju ilusam ja päikselisem kui siin, meeleolu muutus kohe rõõmsaks :) Kui jõudsime bayle, kus pidime motelli leidma, kõndisime mööda rannaäärt ühtpidi, teistpidi, aga mida otsisime polnud.. Kui kohalikult küsisime, juhatas ta meile kätte ranna ilusaima hotelli.. See ei saanud ju ometigi odavaim motell olla.. Kuna me seal ees ehmunud nägudega seisime, tuli üks kutt meiega rääkima, et mis otsime ja kas ei taha seal peatuda.. No koht oli tõesti ilus.. Aga manager oli äge ning lubas meile eriti soodsat hinda, kuna polnud veel hooaeg ning neil alles käisid ettevalmistused suveks.. Mõtlesime nati ja jäime sinna.. Esimese asjana kohe päevitama.. Kuid päikest jagus vaid tunniks, siis tulid pilved.. Vaatasime niisama ümbruskonnas ringi ning nautisime lihtsalt olemist.. Õhtul kutsus see sama kutt, kes meid hommikul "tänavalt üles korjas" enda, manageri ja sõpradega BBQle.. Niiet odava hinna sees oli hommikusöök, õhtune BBQ, ning mis lõpuks välja tuli... Ka peale lõuna purjekal.. Nii me siis veetisme 4 mõnusat päeva päikese käes, mere ääres (isegi ujuma saime, kuigi vesi oli veel külm).. Kuid siis jälle tagasi külma Eskisehiri..
Järgmine nädalavahetus möödus enamasti õppides, sest mai alguses oli meil teine vaheeksami sess.. Käisin ka ühe sõbraga koolist uues linnapargis jalutamas. Seal oli nii palju inimesi pühapäeval, lapsi mängimas, isegi vanaemad-vanaisad jalutasid ringi.. Nädalavahetusel pidasime ka pannikoogi pühapäeva.. Egs muud huvitavat vist ei toimunudki..
Eksamid läksid enam vähem, oleks võinud paremini, kuid pole viga.. Ka kodutööd Türgi ja Eesti ainetele on tehtud, niiet nüüd vaid lõpueksamid siin ja siis mõned vastamised Eestis..
Eksami nädalal ja nüüd sel nädalal toimusid siin tudengite päevad. Eelmisel teisipäeval käisimegi selle raames suurel tasuta kontsertil, kus esines Kenan Dogulu - Türgi pop/rock laulja, kes ka Eurovisioonil Türgit esindanud on.. Kuigi sõnadest miskit aru ei saanud, oli muusika väga mõnus ja nauditav, kontsert oli super. Läksime sinna ühe sõbra autoga, parkla oli paksult masinaid täis, sissepääs/väljapääs vaid ühes otsas. Peale kontserti tõdes jälle, et millised need türklased ikka on.. Kõik panid nagu segased väljapääsu poole, peaasi, et ikka saaks esimene olla.. Siis aga keegi avastas, et äkki saaks parkla tagant ka välja, sõõstis sinna ning nagu kanakari kõik talle järgi, mõlemad pooled mõttetus ummikus. Esimene masin läks ja põmm-põmm.. esimene ots sodiks, tagumine ots sodiks.. Parkla tagumine osa oli äärest kõnniteega ühenduses, mis oli päris kõrge, auto jaoks kohe kindlasti.. Aga ega see ei lugenud, ikka oma 20 autot panid samamoodi mats-mats oma uhkete masinatega sealt alla, jäid hetkeks seisma, vaatasid, mis juhtus, ning sööstsid edasi.. Lõpuks jäi üks masin sinna põhjapidi kinni, siis kanakari sai aru, et ikka tuleb teise otsa tagasi rallida..
Kui saime suurele teele, oli sealgi meeletu ummik, kogu tee autosid täis, vastutulevatele masinatele lihtsalt ruumi polnud, sest türklased arvasid, et pole vaja, neil on enne sealt minema vaja saada, aga mitte miski ei liikunud.. Peale tunnist tigusammul liikumist jõudsime lõpuks ummiku põhjuseni - oli toimunud suur avarii, 3 autot ühelpool teed, 3 teisel pool, aga ei politsei, kiirabi ega autoabi nendeni lihtsalt ei jõudnud, kuna tee oli täis opakaid türklaseid..
Eelmisel nädalavahetusel käis mul aga Antonia (Kayseri toakaaslane) külas. Saabus ta reede öösel vastu laupäeva ning lahkus pühapäeva õhtul. Veetsime väga mõnusalt aega. Jalutasime linnas, sõime vahvleid, käisime tuulelohe festivalil, kokkasime koos, käisime hamamis.. Laupäeva õhtul pidin ta aga oma korterikaaslastega jätma, kuna ise olin kutsutud sõjavaepilootide ballile. Ühe tüdruku (võrkpallitiimist) poiss on hävituslendur ning nad küsisid, kas tahaksin nendega kaasa minna.. Muidugi tahtsin, mis siis, et see tüdruk muga tavaliselt ei suhelnud, kuna kartis liialt oma inglise keele pärast, ning ta kutti olin näinud vaid paar korda.. Kui arvasin, et mustad viigipüksid ja valge pluus peaks ok olema, siis Merve (tüdruk, kes mind sinna kutsus) nii ei arvanud. nii ma siis tegingi enne väikese šhopingu ning sain juurde ühe väga ilusa kleidi :) Kuigi mulle tundus imelik, et nad mind niiöelda kolmandaks kaasa kutsusid, ei küsinud ma midagi.. Kuid tuli välja, et ma mitte polnud nendega kolmas, vaid nende sõbra saatja. Hästi tore poiss oli. Ma kohe küsisin talt, et kas seal tantsida ka saab ning et mulle väga meeldib tantsida.. Ta vastas, et saab, aga ta kahjuks ei oska.. ups.. Nati mööda panin.. Aga õhtu jooksul tantsisime ikka päris palju ning sai hakkama küll :) Kõik oli nii peen ja ilus, lauad, kaunistused, toidud.. Naised oma kaunites kleitides.. Kuid pilootidel olid kõigil ühesugused kollased lipsud.. Olin nii tänulik Mervele ja Tolgale, et nad mulle selle võimaluse andsid, sinna koos nendega minna.. Ja muidugi ka oma kaalsasele, kelle nime ma kahjuks ei tea.. Täiesti häbiväärne, aga ma lihtsalt ei mäletanud ta nime.. Üks kord saime veel kokku, aga mul ei tulnud meelde, et oleks võinud küsida :P No lihtsalt ei jää need türgi nimed meelde..
Sel nädalal toimusid ka võrkpalli finaalid. Tüdrukute finaal mind enam ei huvitanud, poiste oma aga küll, sest meie kooli tiim oli nii poolfinaalis, kui lõpuks ka finaalis.. Ning võitja :D Meie kool on niiii toetav, fänne oli meeletult, muudkui karjuti ja lauldi ja vilistati, visati pabereid ja lilli.. Ning poolfinaalis läks kahe võistkonna vahel kähmluseks.. Ühele hetkel pealtvaatajate tribüün läks tühjaks, kuna kõigil oli vaja minna arveid klaarima.. Mängijad lihtsalt vaatasid ja sügasid kukalt :D Lõpuks tuli sinna 5 turvat kontrollima, et ikka fännid vaid võistkonna toetamisega tegeleks :D Türgi ma ütlen..
Kuigi aeg on siin juba nii pikk olnud, tuleb ikka ja jälle üllatusi.. Erinevate situatsioonidega, inimestega, kõigega.. Aga igav ei hakka.. Vahel on tunne, et siin oleku aeg hakkab juba ümber saama ja tahaks juba koju, siis jälle võiks nagu jääda.. Aga eks varsti siiski koju ;)
Enne aga täna õhtul Olymposele puhkusele ;) Päike ja meri :D Jälle :D

30.04.2009 - Üks päev Eskisehiris

Hommikul ärkasin umbes 10.30. Pesin hambad, panin riide, pakkisin koti, sõin hommikust. Kodunt läksin välja 11.30, et kaheteistkümneks kindlasti ülikoolis olla. Ilm oli mõnusalt soe (nii umes 17 kraadi) ja päikseline. Kuna telefonil oli krediit otsas, otsustasin väikese peatuse teha poes, osta vett ja krediiti. Esimeses poes aga kaardimaksesüsteem ei töötanud ning krediiti ei saanud, vee sain tasuta. Teisis poes sain krediiti läbi interneti, see saadeti otse mu telefonile. Kui maksma hakkasin, kaardimaksesüsteem jällegi ei töötanud. Kuidagi käte-jalgadega ära seletades jätsin oma dokumendi poodi ning läksin automaati otsima.. Vaikselt hakkas vihma sadama, kell muudkui läks edasi ning mina jooksin mööda tänavat, et automaai leida. Esimese automaadi juures proovisin 5 korda raha välja võtta enne kui mõikasin, et see masin mulle lihtsalt raha ei anna.. Teise automaadi juures sain kohe raha kätte. Tagasi poodi, maksin arve ja võtsin dokumendi.. Ning jooksuga ülikooli poole, sest olin juba lootusetult hiljaks jäänud. Kohale jõudes olin läbimärg, pealtpoolt tänu vihmale, alumised riided tänu jooksule.
Meil toimus eile kolmas võrkpalli matš. Olin võistkonnast kolmas, kes kohale jõudis, jooksmine oli asjatu.. Kõik saabusid päris hilja.. Panime vormi selga, viimased ergutussõnad ning läkski lahti. Lennukooli võrguvõistkonnad (tüdrukute-poiste võistkond) on ainsad, kes lähevad soojendusse spetsiaalse muusikaga, seljas spetsiaalsed lennukad t-särgid ning kogu soojenduse teevad koos. See kuidagi ühtlustab meie tiimi.. Kuigi vahel on ühtlusest asi väga kaugel :P Meie vastased olid see kord väga tugevad, võistlus oli pingeline ning pikk.. Kuid lõpuks kaotasime 3-0.. Kaks setti olime taga vaid paari punktiga, ühe kaotasime suurema vahemaaga. Kuigi keset mängu kõlas vandumist ja karjumist igast küljest, jäime siiski mänguga rahule. Meie võistkonnas oli vaid üks tüdruk, kes tõesti kaks kuud tagasi oskas võrkpalli mängida, ülejäänud saime selle selgeks kahe kuuga :)
Peale matši vahetasime riided ning läksime kõik koos lõunale, emotsioonid olid mõnusad, mitte vihased ega pettunud, olime rahul :) Treener ütles mulle, et kui mind järgmine aasta pole, võistkonda ei tule :P Lubasin neile ergutuskooriks tulla, kui nad finaali saavad.. Kuigi kogu see trennide ja võistluste aeg oli väga pingeline ja vahel isegi liiga stressirohke, hakkan ma seda igatsema.. Tore oli..
Peale lõunat jalutasin koju.. Ning siis jälle välja. Eestlaste Raili ja Heleniga läksime linnapeale jalutama, sest ilm oli endiselt ilus, kuid mitte väga soe. Kusjuures see oli esimene kord, kus lihtsalt niisama linna peal ringi jalutasin, üldse avastasin, et tegelikult ei tea sellest linnast suurt midagi.. Ainult natuke aega on veel avastamiseks.. Ostsime tänaval 1 (7.5 krooniga) jäätist, mis oli kuidagi mõnusalt veniv ja mitte liiga magus :) Inimesi sebis tänavatel meeletult. Siin on väikesed pargid, kuhu on ehitatud nn välijõusaalid, käisime seal nati aega veetmas. Vahel kui hommikuti bussiga kooli lähen, näen, kuidas vanadnaised pikkade seelikutega seal "hommikuvõimlemist" teevad..
Kuna oli volbriöö, mõtlesime, et võiks miskit õhtul ette võtta.. Esimene plaan oli muidugi nõia-riided selga panna ja luudadega tänavatele minna, aga politseikartuses see plaan langes ära, sest vaevalt, et politseile suudaksime türgi keeles ära seletada, mis toimub, ning olime kindlad, et ükski türklane meiega ühinenud poleks :P
Kuna volbriöö tuleb põja Euroopast, siis võtsime norrakad kampa ning tegime väikese grilli peo Heleni ja Raili rõdul. Siin ka üks Soome tüdruk, kuid temaga kahjuks ühendust ei saanud. Kuid kui norrakad kohale jõudsid, teatasid, et ei tea volbriööst mitte midagi, aga põhjus pisikeseks peoks oli hea :D Nii me siis istusimegi seitsmekesi - 3 eestlast, 2 norrakat, 2 türklast - grillisime kana ja banaane šhokolaadiga ühekordsel grillil ning rääkisime igasugu põnevatel teemadel. Kuidas jellyfishi kõrvetust kõige paremini ravida ning kuidas limuskid järglasid saavad.. Norrakad õpivad animatsiooni ning nad on lihtsalt eriti koomid kujud :D Üks neist - Olle - läheb esmaspäeval koju tagasi, Johannesega lubasime veel kokku saada.. Kuigi ma eriti erasmustega ei suhtle, leidub siin päris põnevaid inimesi.. Ning vahelduseks oli kuidagi nii lihtne suhelda eurooplastega.. Türklastega suhtlemine võib ikka mõnikord liiga arusaamatu olla..
Rõdul istudes oli soe, kuid kui koju tulin, oli väljas külm.. prrrr.. Suvi peaks ju juba olema :P
Õhtul läksin magama naeratusega :)