Aeg Istanbulis ja siis koju

Peale Eskisehiri läksin mõneks päevaks Istanbuli. Peatusin jällegi Kamila juures. Kuna saabusin hommikul vara ning Kamilal telefoni polnud,leppisime kokku, et lähen otse tema juurda.. Väga halb valik. Üksipäini oma nelja kotiga rongijaamast tema viienda korruse korterisse ikka andis minna. Hommikul oli juba nii lämbe ka, et kui ükskord ukse taha jõudsin, ta ukse avas ja mind kallistada tahtis, ma lihtsalt tilkusin :P Esimese päeva ma lihtsalt magasin maha.. Uni oli magus ning kuhugi kiiret ka polnud. Hiljem vaatasin pisut linnas ringi ning õhtul toimus Kamila korterikaaslastel katusel lühifilmide festival. Aitasin neil puuvilju šokolaadiga katta.. Rahvast oli päris palju, filmid täitsa toredad ning õhtu mõnus :)
Järgmisel hommikul sain Antoniaga kokku. Käisime Bosboruse kaldal hommikust söömas, jalutamas. Vaatasime, kuidas härrad päevitasid ning eriti mustas vees ujumas käisid. Seda et mõni naine ka seltskonnas oleks, ei näe, sest see pole sobiv, et naised end päevikate väele linnas võtavad.. Käisime ka turul ning tähtsamaid vaatamisväärsuseid vaatamas. Tegelikult ma neist nii huvitatud polnudki, kõik oli kuidagi nii kodune, tavaline ja mõnus, et ei tahtnud turisti mängida :P
Õhtuks läksime Antonia juurde, tal päris mõnus korter koos austraallase ja uusmeremaallasega ning kass on ka :) Kõik sellised mõnusad kujud koos, seda oli juba tunda sisseastudes. Tegime õhtuks pizzat, jõime veini ning lobisesime... Pisut ka magasime, sest olime pikast (ja lämbest) päevast väsinud, kuid varsti tuli Fabrizio ning jälle üleval.. Kuigi oli raske seltskondlik olla, kui sul ainult padi mõtetes :P Siiski tore oli.. Jätsin Fabriga hüvasti, mis oli pisut kurb..
Ööseks jäin Antonia juurde, sest ei julgenud lühikeste pükste ja topiga läbi öise Istanbuli teed Kamila juurde otsida :P
Neljapäeval jätsin ka Antoniaga hüvasti ning tagasi Aasiasse (Antonia elas Euroopa poolel, Kamila Aasia). Käisime shoppamas, söömas ning õhtul ühes kohalikus pubis istumas. Reedel aga hommikul kell 7.15 istusime praamile ning Prince'i saarele päevitama :D Seal oli eriti mõnus ning korda tehtud rand, see tundus meile ideaalne. Kuid selle eest taheti 10 liiri ning jalutasime oma kottidega edasi. Leidsime mõnusa inimtühja ranna, kus olid suured kivid ning seadsime end sisse ühel neist. Päike oli mõnus, vesi oli mõnus, kuid mere põhi jube.. Võtsime kaasa ka 3 purki õlut, suure soojaga mõnus.. Panime need vette, et liiga soojaks ei läheks.. Siis kui janu tuli, neid enam polnud.. Kaugemal märkasime miskit musta, mis ei liigutanud, ei saanud part olla.. Kami ja Regi (Kami hea ja tore sõbranna) ujusid sellele järgi ning meie õlled olidki päästetud :)
Kuigi koht tundus tõsiselt kõrvaline ningtühi, hakkas varsti rahvast juurde tulema.. Ning ühel hetkel tuli ka simiti müüja (simit - ümmargune seesamiseemnetega sai) hunni simite pea peal.. Vot see oli üllatus, kuidas ta nendega seal kividel ronis..
Saime mõnusa päikesepiste, kuid kuna oli minu viimane õhtu, läksime siiski linnapeale.. Mõlemil oli tegelikult hull väss peal, Regi ei saanud enam üldse voodist välja, kuid võtsime end siiski kokku ning Taksimile - sinna, kus käib elu 24-7. Sõin viimast korda seda odavat ning imehead riisi lihaga, viimased baklavad.. Söögikohas kohtusime ühe tromboonimängijaga, kes kutsus meid ühte klubisse oma esinemist vaatama.. Vaatasime veel erinevates kohtades ringi ning siis läksimegi sinna, kuhu kutsuti, saime isegi tasuta sisse :) Väga mõnus muusika oli - funk.. Väsimus lihtsalt kadus automaatselt kuskile :D
Üleüldse oli niiiiii mõnus õhtu.. Nii mõnusad päevad. Kui ma eelmistel Istanbuli külastustel mõtlesin, et see on jube koht, siis nüüd mulle meeldis, väga kohe meeldis ning see tegi laupäevase lahkumise veelgi raskemaks..
Lend oli mul kell 3, seega polnud vaja varakult kiirustama hakata. Pakkisin hommikul veel asjad ning hakkasime vaikselt liikuma.. Mina oleks juba vähemalt kell 11 lahkunud, kuid Kami arvas, et jõuab vabalt, kui 12 lähme.. Siiski lahkusime enne kahteteist.. Valisime kiireima ja moodsaima transpordi - metrobussi, mis ei satu iialgi ummikusse, sest tal on spetsiaalne oma rada ning tuleb iga 3 minuti järel.. Et siis ei mngeid ummikuid.. Välja arvatud siis, kui üks buss katki läheb ning kõik teised tema sappa seisma jäävad, sest neil on vaid üks rida, kus sõita.. Nii see siis juhtuski, et buss seisis keset kiirteed, kuskile mujale ka minna polnud.. Õnneks juhtus see metrobusside lahknemis kohal, istusime teisele numbrile, seiklesime, vahetasime transporte ning lõpuks olin siiski nibin-nabin õigel ajal lennujaamas.. Check-ini sain tehtud, õnneks ei öeldud mu 6.5 lisa kilo ja nelja käsipagasikoti kohta midagi.. Passikontrollis taheti ka minu türgi keele oskust kontrollida, olin siiski ju elamisloaga kodanik, kuid õnneks aitas vaid tesekkürlerist - aitähhist :)
Lennukile ning lämmatavast Istanbulist külma ja vihmasesse Riiga.. Nii see reis sel korral lõppeski..

Viimased toimetused.. Otsad kokku.. Head aega Eskisehir..

Täna 9. juunil teisipäeval olen ma Istanbulis, viie tunni kugusel Esikisehirist, jättes endaga vaid mälestused..
Kogu see aeg siin Türgis on nii kiiresti läinud ning eriti veel see lõpp.. Juuni esimesed nädalad on koolis eksamiteks.. Ning juba enne käisin mööda kooli, et saaks ikka võimalikult mugavalt eksami ajad. Kui Eestis saab konkreetse õppejõuga läbi rääkida, et eksam ette ära teha, siis siin on see täiesti välistatud, et keegi teeb eksamit teistest eraldi. Samuti ei pane õppejõud paika eksami aegu, selleks pidin käima rääkimas tähtsamate tegelastega, et saada kõik oma 5 eksamit esimese nädalaga tehtud.. Siin muuudeti neid eksami aegu iga päev, niiet enne konkreetset eksamit ei saanud üldse kindel olla, millal see ikka toimub.. Tahtsin eksameid esimesele nädalale, et siis teine nädal kuskil veel ringi vaadata ning siis koju.. Kuid kahjuks siiski viimane eksam jäi esmaspäeva peale.. Mõtlesin küll siis viimase nädalavahetuse kuskil mujal veeta, aga kuna kõik eksamiteks õppisid, siis polnud kedagi kaasa võtta ning lõpuks otsustasin siiski Eskisehiris viimaseid päevi veeta..
Selleks, et lõpetada semester Anadolu ülikoolis erasmusena, peab igasuguseid pabereid täitma, allkirju koguma kohtadest, kus ma varem käinud polnud, nt folkloori keskusest, raamatukogudest, haiglast, spordikeskusest.. Sain veel mõnusalt peakampuses, millest ma tegelikult eriti miskit ei tea, kuna õppisin teises kampuses, ringi joosta.. Kõige põnevam oli saada allkiri folkloori keskusest.. See asub ühe hoone keldri korrusel, kõik ruumid olid inimestest tühjad.. Lõpuks leidsin sööklast kaks meest, küsisin neilt, kas teavad, kelle juurede peaksin lehega minema, üks võttis taskust pastaka ning pani mulle allkirja.. Ega ma kindel pole, kas see sai õigelt inimeselt :P
Reede õhtul käisime viimast korda veel türgi sõpradega väljas, laupäeval oli eramuste viimane pidu.. Pühapäeval mängisid erasmused viimast korda jalgpalli, mis oli päris põnev..
Eskisehirist lahkusin esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.. pühapäeval oli veel täitsa tunne, et kellegagi hüvasti jätta ei viitsi ning lihtsalt lähen minema, kuid esmaspäeval peale eksamit muudkui jooksin mööda linna ringi, et veel viimast korda saada inimestega kokku ning öelda hüvasti.. Samas veel asjade pakkimine.. Täiesti jube kui palju võib kuudega asju koguneda.. Sai päris mitu kotitäit asju ära visatud ning riideid sinna jäetud.. Lihtsalt ei mahu ju nii palju kohvrisse..
Kui läksin ühtede sõpradega hüvasti jätma, siis neile järsku koitis, et ma lahkun ning siis tuli kohe kiire plaan, et miskit peab ikka enne tegema, kui lahkun.. Nii meil siis oligi viimane pannkoogi õhtu..
Hetki ning inimesi on ikka päris palju, keda igatsema jään.. Kuid see etapp on nüüd siis läbi..
Täna hommikul saabusin Istanbuli, peatun mõned päevad Kamila juures ning siis koju..

Olympos

Ühel mai nädalavahetusel käisin lõuna Türgis, Olymposel. Reede õhtul hilja hakkasime sõitma ning laupäeva keskpäevaks olime kohal. Tegelikult pole tee Eskisehirist sinna üldse nii pikk, kuid öine sõit vajas mitmeid peatuseid. Juba esimestel kuudel Türgis otsustasin, et seal tahan kindlasti ära käia. Ning saigi käidud.. koht oli võrratu, kaljud, mets, meri.. Elamine bungalotes - väikestes puu majades. Öised lõkked rannal ning pimedas läbi metsa jalutamine. Päikest ja kuumust oli meeletult, võiks öelda, et isegi liiga palju.. Päris paljud meie seltskonnast said mõnusalt ära põlenuks. Kaks päeva rannal, kolmass päev paadi-tuuril. Näidati meile ilusaimaid vaateid, saime ujuda ning grilliti kala.. Võiks öelda, et oli nagu unistuste puhkus.. Kuid siiski mitte päris. Käisin seal koos erasmustega, kellega varem polnud suhelnud.. Kuidagi raske oli nendega nüüd nii palju hiljem kontakti saada.. Kuid ma nautisin seda kohta, ilma ning olin rahul :) Läksime sinna ühe sõbra autoga (mis oli väga hea plaan, sest bussid, millega teised tulid olid nii vanad ja logud.. Üks neist läks tossama, kui paadisõidult tagasi tulime). Tagasi hakkasime tulema hommikul, et seekord siis valges sõita.. Kuid see sõit polnud kohe mitte sugugi tavaline.. Kui umbes pool maad oli sõidetud, üritas üks auto meie tähelepanu saada ning suunas meid tanklasse.. Meil oli kumm täiesti tühi.. Kui seda vahetama läksime, tuli välja, et see oli juba katki olnud viimased 100 kilomeetrit, kuid me ei tundnud midagi.. Sel ajal kui kummi vahetati, hakkas hullult suuri raketükke alla sadama, esimene kord, kui Türgis rahet nägin.. Edasi läks taevas väga halliks, tuul muudkui tõusis ning lõpuks sõitsime tõsises tormis, tuul tahtis meid teelt pühkida, vihma tuli nagu keegi ämbriga oleks kallanud ning välku muudkui lõi.. Täitsa äge oli, aga siiiski hea meel oli lõpuks Eskisehiri terve ja õnnelikuna tagasi jõuda :) Kuigi ilm oli külmem ning vihmasem..

Kui ma esialgu arvasin, et siin Türgis saab kindlassti lühikesed püksid juba märtsis jalga, siis tegelikult polnud pool maidki veel nii soe, et miskit õhemat selga panna.. On küll meist nii palju lõunas, kuid ilm on ikka väga imelik.. Samas on väga ohtlik midagi õhemat selga panna.. Kohalikud käivad ka 30 kraadise kuumusega mustas, pikkade pükste ja varrukatega.. Ning kui siis kellelgi on miskit õhemat seljas, on ta kindlasti kõigi tähelepanu all.. Ega muidu hullu poleks, las vaatavad, kui tahavad, aga kahjuks on siin ka mõned ebanormaalsed, kes sind jälitama hakkavad ning ei lõpeta.. Ühel pühapäeval käisime jalutamas, Helenil ja Railil mõlemil olid lühikesed seelikud.. Ning üks vanem härra jäitas meid ligi 2 tundi, hiljem liitus taga üks noorem härra.. Käisime söömas, kkaubanduskeskuses, ei midagi, nad ei andnud alla.. Kahtlane, ei öelnud ka midagi, lihtsalt jälitasid keset päeva. Lõpuks kohtasime ühte türgi sõpra, kes meid koju saatis..

Mõtlesin, et kirjutan veel mõnest imelikust/naljakast juhtumist Türgis..
Ühel õhtul läksime tüdrukutega veini jooma, sellisesse mõnusasse hubasesse kohta, kus alati oli rahvast päris palju. Tellisime kõik klaasi valget veini.. Ning mingil põhjusel pidime seda väga pikalt ootama.. Lõpuks tuli välja, et üks teenindajatest käis seda poes ostmas.. Aga vähemalt oli külm..
Eskisehiris, ning vist tegelikult kõikjal Türgis, on meeletult palju playstationi mängukohti, mis on alati kutte täis, kes jalgpalli mängivad.. See on siinne lemmik ajaviide.. Läksin üks päev sõpradele külla, teadsin, et nad vist õpivad, kuna eksamite aeg.. Elutuba oli kutte täis, kõik istusid teleka ees ning olid niii hõivatud jalgpalliga :P Üleüldse on jalgpall siin nii oluline, kõigil oma lemmik meeskonnad, ei aksepteeri, et minul pole :P Iga nädal on matsid ning kodumeeskonna võidu puhul linna juubeldust täis..
Kurb vaatepilt linnas on väikesed lapsed, kes üritavad sulle iga hinna eest salvhakaid müüa või niisama kerjavad, nad näevad nii armetud ja mustad välja, lihtsalt kahju..
Praegu miskit sellist põnevat meelde rohkem ei tulegi..

...

Ilmad lähevad aina soojemaks, tegemisi üha rohkem ning aeg jookseb muudkui eest ära.. Vaid kuu veel ning pakingi jälle kohvri ja Eestisse..

Vahepeal panin uusi pilte üles: picasaweb.google.com/linx999

Kuna viimane postitus oli vaid ühest päevast, siis jäi täitsa mainimata, et nädal enne seda neljapäeva oli siin Türgis vaba päev.. Kuna ka reede koolist vaba, otsustasin pika mõnusa nädalavahetuse veeta kuskil eemal Eskisehirist.. Korterikaaslase onul on Bodrumis - lääneranniku pärl - maja ning jutt oli juba ammu, et võiks sinna minna.. Nii me siis otsustasimegi mina, mu korterikaaslased, nende sõber, Helen ja Raili veeta puhkus Bodrumis. Kuid kõik ei läinud plaanipäraselt. Esimene takistus oli Melisa kodutööd ning kontrolltööd järgmisel nädalal, siis aga ütles meie autojuht ära ning lõpuks olime ainult Heleni ja Railiga minekuvalmis.. Aga ega siis meie plaanid teiste takistuste pärast ära ei jäänud. Burak juhatas meile kätte odava motelli, kus peatuda, ning teisipäeva öösel sõitsime bussiga Bodrumi poole.. Ilm oli seal palju ilusam ja päikselisem kui siin, meeleolu muutus kohe rõõmsaks :) Kui jõudsime bayle, kus pidime motelli leidma, kõndisime mööda rannaäärt ühtpidi, teistpidi, aga mida otsisime polnud.. Kui kohalikult küsisime, juhatas ta meile kätte ranna ilusaima hotelli.. See ei saanud ju ometigi odavaim motell olla.. Kuna me seal ees ehmunud nägudega seisime, tuli üks kutt meiega rääkima, et mis otsime ja kas ei taha seal peatuda.. No koht oli tõesti ilus.. Aga manager oli äge ning lubas meile eriti soodsat hinda, kuna polnud veel hooaeg ning neil alles käisid ettevalmistused suveks.. Mõtlesime nati ja jäime sinna.. Esimese asjana kohe päevitama.. Kuid päikest jagus vaid tunniks, siis tulid pilved.. Vaatasime niisama ümbruskonnas ringi ning nautisime lihtsalt olemist.. Õhtul kutsus see sama kutt, kes meid hommikul "tänavalt üles korjas" enda, manageri ja sõpradega BBQle.. Niiet odava hinna sees oli hommikusöök, õhtune BBQ, ning mis lõpuks välja tuli... Ka peale lõuna purjekal.. Nii me siis veetisme 4 mõnusat päeva päikese käes, mere ääres (isegi ujuma saime, kuigi vesi oli veel külm).. Kuid siis jälle tagasi külma Eskisehiri..
Järgmine nädalavahetus möödus enamasti õppides, sest mai alguses oli meil teine vaheeksami sess.. Käisin ka ühe sõbraga koolist uues linnapargis jalutamas. Seal oli nii palju inimesi pühapäeval, lapsi mängimas, isegi vanaemad-vanaisad jalutasid ringi.. Nädalavahetusel pidasime ka pannikoogi pühapäeva.. Egs muud huvitavat vist ei toimunudki..
Eksamid läksid enam vähem, oleks võinud paremini, kuid pole viga.. Ka kodutööd Türgi ja Eesti ainetele on tehtud, niiet nüüd vaid lõpueksamid siin ja siis mõned vastamised Eestis..
Eksami nädalal ja nüüd sel nädalal toimusid siin tudengite päevad. Eelmisel teisipäeval käisimegi selle raames suurel tasuta kontsertil, kus esines Kenan Dogulu - Türgi pop/rock laulja, kes ka Eurovisioonil Türgit esindanud on.. Kuigi sõnadest miskit aru ei saanud, oli muusika väga mõnus ja nauditav, kontsert oli super. Läksime sinna ühe sõbra autoga, parkla oli paksult masinaid täis, sissepääs/väljapääs vaid ühes otsas. Peale kontserti tõdes jälle, et millised need türklased ikka on.. Kõik panid nagu segased väljapääsu poole, peaasi, et ikka saaks esimene olla.. Siis aga keegi avastas, et äkki saaks parkla tagant ka välja, sõõstis sinna ning nagu kanakari kõik talle järgi, mõlemad pooled mõttetus ummikus. Esimene masin läks ja põmm-põmm.. esimene ots sodiks, tagumine ots sodiks.. Parkla tagumine osa oli äärest kõnniteega ühenduses, mis oli päris kõrge, auto jaoks kohe kindlasti.. Aga ega see ei lugenud, ikka oma 20 autot panid samamoodi mats-mats oma uhkete masinatega sealt alla, jäid hetkeks seisma, vaatasid, mis juhtus, ning sööstsid edasi.. Lõpuks jäi üks masin sinna põhjapidi kinni, siis kanakari sai aru, et ikka tuleb teise otsa tagasi rallida..
Kui saime suurele teele, oli sealgi meeletu ummik, kogu tee autosid täis, vastutulevatele masinatele lihtsalt ruumi polnud, sest türklased arvasid, et pole vaja, neil on enne sealt minema vaja saada, aga mitte miski ei liikunud.. Peale tunnist tigusammul liikumist jõudsime lõpuks ummiku põhjuseni - oli toimunud suur avarii, 3 autot ühelpool teed, 3 teisel pool, aga ei politsei, kiirabi ega autoabi nendeni lihtsalt ei jõudnud, kuna tee oli täis opakaid türklaseid..
Eelmisel nädalavahetusel käis mul aga Antonia (Kayseri toakaaslane) külas. Saabus ta reede öösel vastu laupäeva ning lahkus pühapäeva õhtul. Veetsime väga mõnusalt aega. Jalutasime linnas, sõime vahvleid, käisime tuulelohe festivalil, kokkasime koos, käisime hamamis.. Laupäeva õhtul pidin ta aga oma korterikaaslastega jätma, kuna ise olin kutsutud sõjavaepilootide ballile. Ühe tüdruku (võrkpallitiimist) poiss on hävituslendur ning nad küsisid, kas tahaksin nendega kaasa minna.. Muidugi tahtsin, mis siis, et see tüdruk muga tavaliselt ei suhelnud, kuna kartis liialt oma inglise keele pärast, ning ta kutti olin näinud vaid paar korda.. Kui arvasin, et mustad viigipüksid ja valge pluus peaks ok olema, siis Merve (tüdruk, kes mind sinna kutsus) nii ei arvanud. nii ma siis tegingi enne väikese šhopingu ning sain juurde ühe väga ilusa kleidi :) Kuigi mulle tundus imelik, et nad mind niiöelda kolmandaks kaasa kutsusid, ei küsinud ma midagi.. Kuid tuli välja, et ma mitte polnud nendega kolmas, vaid nende sõbra saatja. Hästi tore poiss oli. Ma kohe küsisin talt, et kas seal tantsida ka saab ning et mulle väga meeldib tantsida.. Ta vastas, et saab, aga ta kahjuks ei oska.. ups.. Nati mööda panin.. Aga õhtu jooksul tantsisime ikka päris palju ning sai hakkama küll :) Kõik oli nii peen ja ilus, lauad, kaunistused, toidud.. Naised oma kaunites kleitides.. Kuid pilootidel olid kõigil ühesugused kollased lipsud.. Olin nii tänulik Mervele ja Tolgale, et nad mulle selle võimaluse andsid, sinna koos nendega minna.. Ja muidugi ka oma kaalsasele, kelle nime ma kahjuks ei tea.. Täiesti häbiväärne, aga ma lihtsalt ei mäletanud ta nime.. Üks kord saime veel kokku, aga mul ei tulnud meelde, et oleks võinud küsida :P No lihtsalt ei jää need türgi nimed meelde..
Sel nädalal toimusid ka võrkpalli finaalid. Tüdrukute finaal mind enam ei huvitanud, poiste oma aga küll, sest meie kooli tiim oli nii poolfinaalis, kui lõpuks ka finaalis.. Ning võitja :D Meie kool on niiii toetav, fänne oli meeletult, muudkui karjuti ja lauldi ja vilistati, visati pabereid ja lilli.. Ning poolfinaalis läks kahe võistkonna vahel kähmluseks.. Ühele hetkel pealtvaatajate tribüün läks tühjaks, kuna kõigil oli vaja minna arveid klaarima.. Mängijad lihtsalt vaatasid ja sügasid kukalt :D Lõpuks tuli sinna 5 turvat kontrollima, et ikka fännid vaid võistkonna toetamisega tegeleks :D Türgi ma ütlen..
Kuigi aeg on siin juba nii pikk olnud, tuleb ikka ja jälle üllatusi.. Erinevate situatsioonidega, inimestega, kõigega.. Aga igav ei hakka.. Vahel on tunne, et siin oleku aeg hakkab juba ümber saama ja tahaks juba koju, siis jälle võiks nagu jääda.. Aga eks varsti siiski koju ;)
Enne aga täna õhtul Olymposele puhkusele ;) Päike ja meri :D Jälle :D

30.04.2009 - Üks päev Eskisehiris

Hommikul ärkasin umbes 10.30. Pesin hambad, panin riide, pakkisin koti, sõin hommikust. Kodunt läksin välja 11.30, et kaheteistkümneks kindlasti ülikoolis olla. Ilm oli mõnusalt soe (nii umes 17 kraadi) ja päikseline. Kuna telefonil oli krediit otsas, otsustasin väikese peatuse teha poes, osta vett ja krediiti. Esimeses poes aga kaardimaksesüsteem ei töötanud ning krediiti ei saanud, vee sain tasuta. Teisis poes sain krediiti läbi interneti, see saadeti otse mu telefonile. Kui maksma hakkasin, kaardimaksesüsteem jällegi ei töötanud. Kuidagi käte-jalgadega ära seletades jätsin oma dokumendi poodi ning läksin automaati otsima.. Vaikselt hakkas vihma sadama, kell muudkui läks edasi ning mina jooksin mööda tänavat, et automaai leida. Esimese automaadi juures proovisin 5 korda raha välja võtta enne kui mõikasin, et see masin mulle lihtsalt raha ei anna.. Teise automaadi juures sain kohe raha kätte. Tagasi poodi, maksin arve ja võtsin dokumendi.. Ning jooksuga ülikooli poole, sest olin juba lootusetult hiljaks jäänud. Kohale jõudes olin läbimärg, pealtpoolt tänu vihmale, alumised riided tänu jooksule.
Meil toimus eile kolmas võrkpalli matš. Olin võistkonnast kolmas, kes kohale jõudis, jooksmine oli asjatu.. Kõik saabusid päris hilja.. Panime vormi selga, viimased ergutussõnad ning läkski lahti. Lennukooli võrguvõistkonnad (tüdrukute-poiste võistkond) on ainsad, kes lähevad soojendusse spetsiaalse muusikaga, seljas spetsiaalsed lennukad t-särgid ning kogu soojenduse teevad koos. See kuidagi ühtlustab meie tiimi.. Kuigi vahel on ühtlusest asi väga kaugel :P Meie vastased olid see kord väga tugevad, võistlus oli pingeline ning pikk.. Kuid lõpuks kaotasime 3-0.. Kaks setti olime taga vaid paari punktiga, ühe kaotasime suurema vahemaaga. Kuigi keset mängu kõlas vandumist ja karjumist igast küljest, jäime siiski mänguga rahule. Meie võistkonnas oli vaid üks tüdruk, kes tõesti kaks kuud tagasi oskas võrkpalli mängida, ülejäänud saime selle selgeks kahe kuuga :)
Peale matši vahetasime riided ning läksime kõik koos lõunale, emotsioonid olid mõnusad, mitte vihased ega pettunud, olime rahul :) Treener ütles mulle, et kui mind järgmine aasta pole, võistkonda ei tule :P Lubasin neile ergutuskooriks tulla, kui nad finaali saavad.. Kuigi kogu see trennide ja võistluste aeg oli väga pingeline ja vahel isegi liiga stressirohke, hakkan ma seda igatsema.. Tore oli..
Peale lõunat jalutasin koju.. Ning siis jälle välja. Eestlaste Raili ja Heleniga läksime linnapeale jalutama, sest ilm oli endiselt ilus, kuid mitte väga soe. Kusjuures see oli esimene kord, kus lihtsalt niisama linna peal ringi jalutasin, üldse avastasin, et tegelikult ei tea sellest linnast suurt midagi.. Ainult natuke aega on veel avastamiseks.. Ostsime tänaval 1 (7.5 krooniga) jäätist, mis oli kuidagi mõnusalt veniv ja mitte liiga magus :) Inimesi sebis tänavatel meeletult. Siin on väikesed pargid, kuhu on ehitatud nn välijõusaalid, käisime seal nati aega veetmas. Vahel kui hommikuti bussiga kooli lähen, näen, kuidas vanadnaised pikkade seelikutega seal "hommikuvõimlemist" teevad..
Kuna oli volbriöö, mõtlesime, et võiks miskit õhtul ette võtta.. Esimene plaan oli muidugi nõia-riided selga panna ja luudadega tänavatele minna, aga politseikartuses see plaan langes ära, sest vaevalt, et politseile suudaksime türgi keeles ära seletada, mis toimub, ning olime kindlad, et ükski türklane meiega ühinenud poleks :P
Kuna volbriöö tuleb põja Euroopast, siis võtsime norrakad kampa ning tegime väikese grilli peo Heleni ja Raili rõdul. Siin ka üks Soome tüdruk, kuid temaga kahjuks ühendust ei saanud. Kuid kui norrakad kohale jõudsid, teatasid, et ei tea volbriööst mitte midagi, aga põhjus pisikeseks peoks oli hea :D Nii me siis istusimegi seitsmekesi - 3 eestlast, 2 norrakat, 2 türklast - grillisime kana ja banaane šhokolaadiga ühekordsel grillil ning rääkisime igasugu põnevatel teemadel. Kuidas jellyfishi kõrvetust kõige paremini ravida ning kuidas limuskid järglasid saavad.. Norrakad õpivad animatsiooni ning nad on lihtsalt eriti koomid kujud :D Üks neist - Olle - läheb esmaspäeval koju tagasi, Johannesega lubasime veel kokku saada.. Kuigi ma eriti erasmustega ei suhtle, leidub siin päris põnevaid inimesi.. Ning vahelduseks oli kuidagi nii lihtne suhelda eurooplastega.. Türklastega suhtlemine võib ikka mõnikord liiga arusaamatu olla..
Rõdul istudes oli soe, kuid kui koju tulin, oli väljas külm.. prrrr.. Suvi peaks ju juba olema :P
Õhtul läksin magama naeratusega :)

Liina on endiselt elus ja terve :D

Vabandan, et pole üldse endast enam märku andnud.. Lihtsalt kuidagi kiire on nati olnud ja pole kirjutamis tuju olnud..
Aga nüüd mugin Eesti komme ja mõtlesin nati Eestisse kirjutada ka ;)
Hakkan siis sealt kaugelt pihta..

Aprilli esimesel nädalavahetusel, kui ilmad juba soojaks läksid, otsisin välja kindad, mütsi ja salli, pakkisin koti ning istusin rongile koos teiste eestlastega. Läksime Kayserisse talvehooaega lõpetama :) Mul oli esimene voodikupees rongisõit. Rong väljus kell kaks, seega saime kohe magama, magasime hommikul päris kaua ning ei pidanud kannatama piinavat rongisõitu :) Kayseris olid meil vastas Teo ja Bahri.. Tore oli neid jälle kohata ning meeldiv on teada, et sul on sõbrad, kes sind alati valmis on vastu võtma :) Reede õhtul käisime Türgi õhtul ja pärast veel tantsimas.. Ning hommikul oli meil üks paha Liina, kes muudkui jooksis ringi ja äratas kõiki :D Ma tahtsin juba mäele saada, aga kõik tahtsid magada :P
Ilm oli meeletult ilus, päike paistis, linnas oli soe, mägedes mitte nii.. Saime lauad alla ning mäele.. See oli üks parimaid lauatamispäevi :) Lihtsalt super.. Rahvasti ei olnud palju, kuna oli ju käes aprill, lumi oli veits sula, kuid kõik oli nauditav :) Õhtul, kui koju jõudsime, olid kõik näost punased valgete panda silmadega :D Vastu hommikut kell neli jälle rongile, seekord kahjuks voodeid polnud, ning jällegi 12 tundi koju tagasi.. Aga kuna emotsioonid olid niiii head, siis oli seegi sõit kiire ja tore :)

Teisel aprilli nädalavahetusel toimus siin ladina tantsude festival, millest osa võtsin. Jällegi tegevust küllaga ning miskit toredat :) Sain uusi türgi tuttavaid, festivalist võtsid osa ka üks vene tüdruk ning hollandi kutt... Õppisime ladina tantse, ning õhtuti käisime ladina õhtutel, kus sai päeval õpitut rakendada :) Päevad täis tantsu :)
Vahepeal käisin ka muidugi võrkpalli mängimas, sest eelmisel esmaspäeval oli esimene matš, mille me siiski kahjuks kaotasime, kuid esindasime osakonda hästi ma julgen arvata :)
Viimasel festivali õhtul toimus rahvusõhtu, kus me siis teiste eesti tüdrukutega pakkusime kama ning võtsime kaasa ka resti keedetud mune ning vildikad.. Olid ju just munadepühad.. Siin neid ei tähistata, kuid kõik olid munadest sillas :D

Täna käisin koos osade erasmuste ja türklastega lastekodus lastega mängimas ning aega veetmas.. Lapsed olid nii toredad ning põnevil, kuid kahjuks neile üldse ei meeldinud, et me türgi keelt ei osanud.. Ilm on taas super, jooksime ringi, mängisime palli, klounid ning jänesed mängisid lastega, lauldi ja tantsiti :) Võtsin kaasa ka saksofoni, lapsed läksid niii pöördesse ning kõik olid kindlad, et suudavad seda paremini mängida kui mina.. Päris tükk tegemist oli, et see ikka terveks jääks..

Põhiliselt nädalavahetused ongi need, kus üritan miskit põnevat teha. Nädala sees kool, võrkpall, õppimine.. Suvi jõuab aina lähemale ning üha rohkem tunnen, kuidas kõigega nii kiireks läheb. Nii paljudesse kohtadesse tahaks minna, türgi kodutööd tuleb lõpetada, eksamiteks õppida, eesti eksamiteks õppida.. Aga küll jõuab kõike :)

Ühel õhtul käisin kahe sõbrannaga kaasas nende türgi rahvusliku muusika tunnis.. Alguses olin vabakuulaja, pärast võtsin sõnad ning laulsin kaasa :) Polnudki nii raske.. Kui meil enamasti rahvuslaulud vabadusest ning eestlusest, siis neil on need kõik armastusest..

Homme hoidke mulle pöidlaid, järgmine võrgumatš toimub :) Neljapäev on siin mingisugune rahvuspüha, seega kooli pole, reede mul ka vaba.. Niiet kolmapäeval tahan kuskile soooooooojaaaaa mere äärde ning suve nautima :D

Nagu alguses mainisin, mugin siin eesti komme.. Kallis venna, vanemad ja vanaema panid mulle paki teele.. Lõpuks jõudis see kohale.. Sain sildikese, et pakk on tulnud, aga kuhu, polnud minul ega ka mu korterikaaslastel aimugi :P Nii me siis reedel käisime seda mööda linna otsimas.. Kaks korda panime mööda, kolmas kord läks täppi ;)
Suur aitäh teile :)

SUMMER :D

NÜÜD SIIS HAKKASKI SUVI :D Esimene päev, kus on tõeliselt soe ning päikseline :)
Hommikul, kui kooli läksin, oli veel täitsa jahe.. Kuna loeng ära jäi, siis olin juba varsti kodus tagasi.. Aknast nägin, et päike siras taevas ning otsustasin välja minna.. Panin piisavalt palju riideid selga, et kohe väga palav hakkas :D

Nädalavahetuse veetsin Ankaras. Laupäeva varahommikul istusime Melisaga - mu korterikaaslane - bussi peale, kolm tundi sõitu ning olimegi seal. Käisime Melisa perekonnal külas. Hästi toredad ja meeldivad inimesed, kuid mitte keegi ei räägi inglise keelt. Nii siis Melisa muudkui tõlkis ning parandasin ka oma kehakeele oskust :P
Käisime Türgi kuulsa valitseja Atatürki muuseumis. See näeb nii võimas välja. Eelmine kord, kui seda bussi aknast nägin, mõtlesin, et sel peab ikka päris oluline ajalooline tähendus olema, aga tuli välja, et see suht uus ning spetsiaalselt vaid muuseumiks ehitatud. Sain päris palju targemaks Türgi ajaloo kohalt :)





Peale muuseumi käisime õmblussalongis, kus Melisa proovis ma ei tea kui palju kleite selga. Kahe kuu pärast on ta õel pulmad ning lõpuks oli võimalus ka Melisale kleiti proovida.. Täiesti uskumatu, kui palju enne juba kõige pärast muretsetakse.
Laupäeval oli meeletult külm, kõigest 6 kraadi.. Mul jõudis juba vaikselt üle hakata viskama, hullem kui Eesti :D Aga pühapäev oli mõnus ja päikeseline, jalutasime linnas ning nautisime ilma :)
Kuidagi nii tore oli istuda ümber laua koos meeldiva perekonnaga :) Nati tuli koduigatsus peale, või selline mõnus heldimus hetk, sest see oli kuidagi nii sama tunne nagu istuda ümber laua oma perega :) Neil on hull kass, kes muudkui mängiks.. lihtsalt hüperaktiivne :D Melisal oli reedel sünnipäev, tähistasime ka seda :)



Eelmisel nädalal olid mul esimesed eksamid. Julgen öelda, et need läksid hästi.. Mõni väga hästi, mõni oleks võinud paremini, aga ise olen rahul :)

Võrkpalli trennis läheb samuti üha paremini, kuigi ma olen üks viletsamaid tiimis, sain ma siiski tiimi ning iga korraga läheb tiimitöö paremaks :) Usun, et kui kahe nädala pärast võistlused on, oleme juba väga head.. Kuigi viimasel ajal teeme trenni ka nagu hullud, vähemalt 3-4 korda nädalas, tavaliselt mitu päeva järjest.. Peale eilset trenni on mul mõned sinikad kätel, suurest palli tagumisest :P
Kui mult küitakse, millega ma siin õhtuti tegelen, siis ega muud nagu ei teegi enam, kui et võrkpall :D Aga mulle meeldib. Ainuke probleem on selles, et tüdrukud, kellega mängin, keelduvad inglise keeles rääkimast, ütlevad, et ei räägi.. Tegelikult nad kõik natuke räägivad, aga ei julge.. Ainult üks tüdruk suhtleb muga, ega temagi inglise keel eriti hea pole, aga tore on ta ikkagi.. Nüüd kui asjad trennis pingelisemaks lähevad, on suht raske, sest ma saan aru, et nad räägivad midagi, vahel isegi minust, aga keegi ei vaevu isegi üritama, et mullegi selgeks teha, milles probleem on.. Selle eest aga meil on väga äge treener, kes alati mulle kõik ära tõlgib, millest juttu on.. Aga ega ta ka kõike ei jõua.. Aga üldiselt on tore :)

Vabandan, et üldse enam pilte ei pane.. Kuna mu fotokal mälukaardi lugeja katki, siis saan korraga ainult 25 pilti teha... Ning enamik ajast jäävad needki tegemata :P

Külm on.. prrrrrr

Huvitav, kas te varastasite meie päikese, et teil seal soojem oleks? Meil juba läks soojaks, aga nüüd on jälle talv käes..

Kuna ma siin juba üle kuu aja olnud, siis ärgipäevane elu on suht tavaliseks muutunud. Kuid siiski üritan vahelduseks ka miskit põnevat teha.
Eelmise neljapäeva öösel istusin koos ühe koolikaaslasega rongile ning sõitsime Istanbuli. Tema oma vanemate koju, mina oma kalleid sõpru külastama. Rongis oli niiii palav, et panin teki pea alla ning oli hea küll. Aga kui peale 6 tundi üles ärkasin, sain aru, et olin külmetanud.. Nüüd siis võitlengi nohu, kõha ja palavikuga..
Hommikul jõudsime Istanbuli, päike paistis, aga väga külm oli.. Rongijaamas sain kokku poolaka Kamilaga :) Ta elab kohe rongijaama lähedal, läksime tema juurde. Rääkisime ära esmased muljed ning magama :D Mina olin väsinud rongis pool unes olekust, tema eelmisest õhtust :P
Istanbuli üks osa asub Euroopas, teine osa Aasias, varem olen olnud ainult Euroopas, aga seekord siis vaatasin rohkem ringi Aasia poolel. Kamila kodu on kohe mere ääras, kus on mõnus promenaad ja sadam. Linnaosa, kus ta elab, on nagu ise linn, midagi Tartu sarnast. Käisime ta koolis, kohalikul turul, jalutasime niisama ringi. Kõik on nii sama kui Eskisehiris, ainult et kõike on rohkem ning kõik on kiirem.
Õhtul toimus Kamilal ja ta korterikaaslastel õhtusöök koos sõpradega. Kokku oli meid 15, 6 erinevalt maalt. Ka itaallased Chiara ja Fabrizio tulid :) Niiiiii tore oli neid jälle näha. Väga mõnus õhtu oli hea söögi, veini ja seltskonnaga :)
Laupäeva hommik oli päikseline ning olime kindlad, et tuleb ilus päev.. Aga natukese aja pärast juba sadas. Siiski kui lõpuks välja saime, oli ilm jälle ilus. Läksime praamiga Euroopa poolele ning jalutasime ringi Taksimil - suurimal ning ülerahvastatumal tänaval. Kesklinn on väga ilus, aga niiiii palju inimesi, nii palju sagimist. Kuna kaks päeva Istanbuli jaoks on vähe ning ega ma seekord eriti turisti mõtetega sinna ka ei läinud, siis "must see" kohti ma väga ei külastanud. Siiski käisime energia muuseumis. Kesklinnast viis sinna tasuta muuseumi buss. Kohe kui bussi saime, hakkas padukat tulema ning ka välku lööma. Muuseum asub vanas elektrijaamas. Väljapanek ise nii põnev polnudki, aga neil oli sinna igasugu nn mänge pandud, et mõista paremini elektrit ja energiat, see oli tore. Veetsie seal mõnusad kaks tundi. Kui muuseumist välja läksime, vihma enam ei sadanud ning hiljem hakkas taas päike paistma.. Nagu London ;P
Õhtul toimus õhtusöök Fabrizio juures. Te ei kujuta ettegi kui üllatunud oli mu Kayseri toakaaslane Antonia, kui me kohtusime.. Niiii tore oli teda jälle näha :) Seal oli 7 itaallast, 2 sakslast ning mina. Terve õhtu kõlas üle kõige itaalia keel. Ma enne ei teadnudki, et see niiii naljakas on :D Aga tore oli, kuidagi ei tahtnud, et õhtu läbi saaks, et peab jälle head aega ütlema. Kuigi sai kokku lepitud, et näeme jälle, ei tea me siiski millal..
Pühapäeva hommikul kell 10 jälle rongile ning tagasi koju. Esimesed kaks tundi ma magasin, siis aga hakkasin aknast välja vaatama.. Täiesti uskumatu loodus, nii palju kivikaljusid, koopaid, kidur taimestik, sopase veega jõgesid.. Ning selle kõige vahel mõned onnikesed, mille ees on pesunöörid ning kuivamas paar kaltsu. Täiesti uskumatu, et seal üldse keegi elada võiks ning veel mis tingimustes.. Vahepeal sõitsime jällegi mööda suurematest küladest, maanteedest, vabrikutest. Siis aga jälle tühjus võimsa loodusega. Kaks tundi aknast välja vaatamist läks väga kiiresti.
Vot selline oli minu Istanbuli nädalavahetus :)

Mõtlesin nati ka koolist kirjutada, pole seda vist eriti veel teinud.
Võtan osa 5 erinevast loengust, kõik need on erinevate erialade, erinevate inimestega. Esialgu oli see nati raske, sest igas klassis pidin uuesti otsast peale hakkama, aga nüüd juba igal pool tean kedagi. Tunnid toimuvad inglise keeles ning tänu sellele ei ole väga rasked, sest paljud türklased väga hästi inglise keelest aru ei saa, kuid peavad ju ka ained tehtud saama. Eialgu ehmatas mind ära, et mõned loengud oimuvad 3-4 tundi.. Kuid seda ei juhtu kunagi. Peale 45-60 minutit on esimene 15-20 minutiline paus, siis veel pool tundi või tund loengut ning ongi läbi. Õpilased istuvad niiii palju oma ajast lihtsalt tühja oodates järgmist loengut. Õpilaste ning õppejõudude omavaheline suhtlemine on väga sõbralik, õppejõud on väga abivalmis ning vastutulelikud. Kodutöid annab vaid üks õppejõud.
Siin on kolm eksami perioodi, keset semestrit kaks vaheeksamit ning peale semestrit siis lõpueksamid. Järgmisel nädalal tulebki esimene eksami periood, aga ma loodan, et see väga raske ei saa olema :)

Muidu läheb ikka kõik kenasti, ootan päikest tagasi ning tahaks juba kevadet :)